Kuni hommikuni oli kõik kenasti, siis aga kuskil k0730 ajal jäi meie armastatud ja kõrgelt hinnatud
AC äkki ootamatult vakka :O. Ei tea mis talle sel hetkel ei meeldinud. Õnneks saime ta kerge vaevaga siiski tööle tagasi. Siis hakkas ta aga soovitud 24kraadi asemel sootusk 18kraadi välja puhuma ning kui me kuskil k0900 ajal katusele otsustasime hommikust sööma minna (mis oli inclusive) jäi AC lõplikult vaid, ega võtnud enam kuidagi pilti ette. Ise arvasime, et ju kaitsme välja viskas kilbis.
Õnneks oli meil ka tavaline ventilaator laes olemas – ja nii jätsimegi selle sinna üksi ringi uhama, et miskigi tuul tekiks.
PS. Ahjaa! Üks erinevus on
India ja
Nepaal'i hotellidel veel – kui
Nepaal'is muretsesime, et kas kuuma vett saab, siis praegu on
India's pigem see mure, et kas peale kuuma vee kah midagi on? ;)
Veesüsteemid töötavad ju mõlemal pool sama moodi – katusel asetsevad veetünnid köetakse päikeseenergia poolt kuumaks ning kui päikest on siis saab sooja vett kui pole, siis ei saa. Kui on aga palju päikest ja õhk on ka tuline, siis saab ka külmaveetünnist (mis samuti katusel paikneb, aga pole päikesepatareisüsteemiga ühendatud, aga saab päikese otsekiirgust siiski) kuuma vett.
Veetsime katusel olles aega kuis saime – seal õnneks liikus õhk (tuuleiilid käisid katuseid mööda ringi) ja kuskil k1500 ajal suundusime naaberhotelli einestama ning õlutit jooma. Seal selgus aga (mida me muidu ka eelmine õhtu teada saime), et õlutit
Delhi's nii kergelt ikka ei saa küll ja kui saab siis
pudel maksab kuskil 200Rsi :O (see teeb nii umbes 55kr eesti rahas).
Seega ei jäänud meil muud üle kui taas sinna kuulsasse AC’ga söögikohta -
Malhotra - einestama minna, kus me juba eelmine õhtu juhuslikult olime sattunud. Muide see olla päris tuntud koht – ukse juures oli seina peal – nii inimese kõrgune või kõrgem veel – plakat ajalehe väljavõttega, kus seda kohta kiideti usinasti. Lisaks veel oli kuskil ära märgitud ka see, et
LP on neid kiitnud. Ei saa isegi nende kohta midagi muud kui vaid kiidusõnu lausuda. Vahest jah seal polnud vinge resto moodi palju ruumi ja ilusat sisustust – aga toidud maitsesid küll kõik väga head.
Kuna nimi ei meenu, aga soovitada tahan, siis see söögikoht asus
Prince Polonia juures umbes
50-100m kaugusel üle väikese ristmiku, aga siiski samal
Tilak Gali tänaval kus eelpool mainitud hotellgi. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli neil seal isegi suur neoontuledest silt väljas.
Tagasi tulles kurtsime retseptsioonis enda AC muret ja lubati asi kiiresti korda teha. Selle ajaga kui me teisele jõudsime, kus me tuba oli, jõuti alt juba sinna helistada, ning valvekoristaja püüdis kohe ka kilbist meie AC kaitset sisse lülitada. Sai teine korra ka särtsu sealt – ju ikka miski jama on neil selle elektrisüsteemiga. Vähemalt esiotsa AC taas töötab.
Lugesime veel mõnda aega ning käisime mööda
Main Bazaar'i ringi kolamas, et esmalt alles jäänud
Nepaal'i ruupid ära vahetada (hotellis nad seda teha ei tahtnud). Turu peal leidsimegi kohe miski koha, kus vahetada sai – paganama kehva kursiga vahetas – aga kuna summa oli väike siis ei viitsinud kaubelda kah.
Turu peal oli sel hetkel kõike head ja paremat saada – nii pappaiad kui arbuusid kui paljud teised eriskummalised ja tavalised puuviljad ja muud head asjad olid kõik valmis just saanud ning nüüd müügis. Ise ei ostnud sealt aga midagi –
Kathmandu's sai neid niigi söödud (eriti Anni ;) ja praegu polnud selle palavaga erilist isu nende järgi enam.
Tagasijõudnuna avastasime, et tervel meie korrusel on AC’dega probleeme. Ja arvatavasti võis selle põhjuseks olla meie naabrite AC, sest see sülgas vahetevahel tuld kui valvekoristaja seda sisse üritas lükata.
Telliti elektrik kohale! See jõudis kuskil 15min – päris siva võiks öelda. Ise asi kas ta tuli sama maja miskist otsast (mis pole ka välistatud) või siis kaugemalt.
Kuna me olime seda elektrikut ootamas, siis hoidsime igaks juhuks ust lahti, et näha kui ta ilmub ja nii juhtuski, et kuulsime kui keegi koridori peal uuris, kus mr. Indrek elab! Olin üllatunud, kes mind küll otsib – kui silmasime mööda trepikoda ühte suurt kasvu kiilakat ja suure habemega meest tulemas, kes oma vanuselt just väga vana veel polnud. Tundsin kohe esimesest silmapilgust
Wenna ära ja tervitasin teda end tutvustades. Kuna aga ta otsis ühte teist Indrek'ut, kes ehk ka siin hotellis paikneb, siis ei teinud pikka juttu ning suundus tagasi sinna kuhu ta ennist teel oli.
Sain vaid paar lauset vahetada ning teada, et olid teised (
uhuuduur) just
Iraan'i viisad kätte saanud, ning valmistusid taas teele asuma. Soovisime siis head pedaalismist neile.
PS. järgmise päeva hommikul avastasime hotelli katusel hommikueinet võttes, et tõesti tõesti – oligi veel vähemalt üks paar eestlasi samas hotellis ööbimas – maailm on ikka sigadema väike ma ütlen.
Elektriku saabudes tuli ta kohe meie AC’d uurima ning selle aparaadi toiteblokki välja vahetama. Täitsa karm oli vaadata tema töö stiili ning seda, kuidas kaablid seina sees veetud olid – ütleme, ise ma sinna näppe poleks pistnud ;)
Kuna aga toitebloki äravahetamisega asjast asja ei saanud, siis pakuti meile seal samal korrusel kõrvaltuba, kus oli ka kolm voodit nagu meil nõutud oli ja ka aken õue (seekord suuremasse õue kui seda eelmises toas oli) ning muidugi AC seina peal. Viimane polnud küll nii ultramoodne kui eelmine, aga vähemalt töötas.
See tundus alguses, et ei tööta piisavalt jahedal temperatuuril ja öösel oli kaunis palava magada. Alles järgmisel päeval avastasime, et AC regulaatorpuldil (nihk-skaalaga) oli meil nupud jäänud täitsa lõppu lükkamata.
Aga õnneks oli see meie viimane öö
Delhi's ja 44kraadises kuumuses ;)
RSS (2.0)
