Kathmandu

Uni oli hea, kuigi ärkasime suht vara – juba k0700 ajal nagu meil siin ikka kombeks on olnud tavaliselt.

Vedelesime mõne tunni niisama – Anni luges taas enda raamatut ning mina arvutasin reisi kulusid kokku ning palju meil võib veel umbes kuluda. Seda selle pärast, et meil hakkas sularaha otsa lõppema ja pidime nii veidi cashi juurde võtma.

Hommikueineks-lõunaks sõime Le Bistro nimelises söögikohas pannkooke ameerika moodi. Nii oli vähemalt seal menüüs kirjas – pannkoogid banaani, mee ja jäätisega. See oli vast hea energiapomm ;). Maitses igatahes väga hea, soovitan kõigile seda, kes Kathmandu'sse satuvad.

Edasi suundusime Garden of Dreams nimelisse aeda, mis nägi ülikaunis välja koos oma veesilmade, aiamajakeste ja kõigi nende lõputu arv erinevate lillede ning taimedega – tõeline paradiisiaiakene.

Sissepääs on suure kivist müüri sees ja alguses nagu ei kutsugi sisse astuma, aga tasub seda kindlasti teha – meie ajal ei olnud seal pea üldse inimesi (vahest selle pärast, et selle vedelemiskoha eest küsitakse 160NRi valge turisti käest ning miski raha ka kohaliku käest).

Eriti vinge on see koht veel siis kui on kaunis päikseline päev nagu seda meil oligi. Pildistasime kohe iga nurga alt seda kohta. Hiljem vedelesime ühe puu varjus valmis pandud mati peal ning mõnulesime linnulaulu kuulata ja värsket tuulehoogu tunda enda näol.

See oli vast üks hea päev!

Algselt olla see olnud kunagi ühe rikka mehe era aed koos kõigi nende talvemajakeste ja suvemajakesti ja muude hoonetega aga eelmise sajandi keskel vajus ta unustuste hõlma. Vaid teadjamad inimesed käisid seal paaridena romantikat tegemas. Nüüd on ta juba taas pea täis hiilguses, vaid veel mõned asjad vajavad veidi putitamist – ja sellega tegeletakse seal ka usinasti.

Õhtul võtsime siis veidi raha juurde kuna meenus, et lennukiga riigist lahkudes tuleb lisaks kõigele miski 1356NRi turismi maksud maksta ühe inimese kohta. (Selle kohta on LP’s täpsemalt juttu)

Õhtuks sõitsime aga Martinile Dwarika's hotelli külla – kuna ta oli oma esimeses mailis meid selleks õhtuks õhtusöögile kutsunud. Enne seda aga külastasime kohalikku välibasseini, mida palistasid ühest küljest väga kaunid elevandipea kujulised veekanalid, ja võtsime veel viimast päikesepaistet sellest päevast.

Õhtusöömaaeg oli rahvuslikus stiilis väga kaunilt kujundatud restoranis – üldse oli seal iga tuba ja detail viimase peal välja lihvitult paigas. Toit ise oli kaunis sama mis me paar aega tagasi Thamel House nimelises söögikohas proovisime, vahest isegi Thamel House oma maitses paremini.

Anni kõhule ei sobinud seal miski asi üldse mitte – ei teagi kas see oli kohapeal valmistatud riisiviin või miski mu, aga igatahes keeras see tal sisikonna sassi. Martinil oli sama asi kergemas vormis öösel tunda andnud. Mul midagi väga ei juhtunud – aga öösel magamist segas kõht küll veidi.

See oli esimest korda Nepaal'i reisi ajal kui meil midagi sellist juhtus, ja seda veel nii kõrgetasemelises söögikohas – ei tea mis seal valesti oli läinud.

PS. Dwarika's hotelli restoranis oli üks hea nipp või õigemini pisidetail, mis klienditeenindusele taas plusspunkte juurde annab, nimelt sai iga klient personaalse menüü! See tähendas seda, et kui Martin päeval kohti broneeris, küsiti tema käest ka teiste külaliste nimesid ja sugu ning õhtul oli igale külalisele menüü peale tema nimi kirjutatud :). Minu nimes oli küll kirjaviga sees, aga see selleks ;)

Taas üks asi mis Eesti kohalikel restorani omanike tasub kõrvataha panna!