Delhi-Gorakhpur
K0105 ja isegi veidi varem olime viisakate eestlastena õigel platvormil kenasit ootevalmis, aga mida ei olnud oli rong! Kuskil 20min hiljem ta siiski ilmus kurvi tagant välja ning k0200 ajal panime (Old) Delhi raudteejaamast vilede huilates ning rataste suitsedes ajama (PS. viimane lause jupp oli puhas kirjanduslik liialdus, kuna tegelikult alustavad India rongijuhid sõitu alati väga rahulikult ja sujuvalt – vahest on suisa raske arugi saada, kas nüüd juba liigutakse või veel mitte).
Interneti kaudu http://www.irctc.co.in/ lehelt ostetud e-ticket’id töötasid täitsa kenasti, ei pidanud neid enam kuskil confirmima ega kedagi. Enne rongi saabumist platvormi infotahvlile üles pandud reisijate nimekiri (SL, sleeper, class omadele on need alati India's väljas) kinnitas meie kohti sellel rongil. Rongis näitasin aga väljatrükitud paberi ette ning enda, kui kontaktisiku, passi samuti ning oligi korras.
Uni oli rongis magus. AC sleeper calss oli ikka pikema sõidu jaoks mussooni eelsel ajal täitsa õige valik – küll kolm korda kallim kui tavaline SL class, aga palavusega probleeme polnud.
K1200 ajasime kargud alla ning siis selgus, et me oleme alles poolel teel – st. Lucknow nimelises linnas, kus tehti ühtlasi pikem peatus. Algse graafiku kohaselt oleksime pidanud selleks hetkeks juba Gorakhpur'i jõudnud olema, mis oli meie sihtjaam, aga see on ju India!
Vagunist välja jalutama minnes sain ukse peal kui labidaga pähe – nii palav ja seisev õhk oli väljas et hingata nagu polnud midagi.
Hiljem tellisime endile indiapärast toitu - thali (sõjaväe või vangla tüüpi toiduplaatide pealt, kus on iga asja jaoks süvend), mis maksis 30Rs’i portsu kohta ning maitses täitsa hea – isegi kõhtu ei löönud korrast ära kuigi sõime seda sama moodi nagu teised paljaste (eelnevalt siiski kenasti pestud) näppudega.
Meiega samas vahes oli üks noor Belgia kutt Braham (vist oli selline nimi tal), kes olla India's viibinud juba alates eelmise aasta novembrist. Tegi siin senini erinevate abiprogrammide raames vabatahtliku tööd ning nüüd liigub samuti nagu meiegi Nepaal'i – tema läeb aga sinna sõpradele külla. Olla teised läbi jooga huvi ja praktiseerimise leidnud. Seega saame kopereeruda, et Gorakhpur'ist piirile saada ja sealt ehk juba siis edasi Kathmandusse.
K2015 – oleme omadega graafikust lootusetult maas, algse 14h asemel oleme juba 18h sõitnud ja Gorakhpur ei paista ikka veel – ennustatakse et miski 3-4h läeb veel aega.
PS. Tegelikult kulus aga hoopis 6h veel, ning kokku viibisime rongis 24h ja algsest lõpptähtajast jõudsime sihtjaama 14h hiljem kohale :) – tagasi peab mõne turvalisema/graafikus oleva süsteemi muretsema ning tagasisõidu rongipiletid tuleb cancel’dada.
Interneti kaudu http://www.irctc.co.in/ lehelt ostetud e-ticket’id töötasid täitsa kenasti, ei pidanud neid enam kuskil confirmima ega kedagi. Enne rongi saabumist platvormi infotahvlile üles pandud reisijate nimekiri (SL, sleeper, class omadele on need alati India's väljas) kinnitas meie kohti sellel rongil. Rongis näitasin aga väljatrükitud paberi ette ning enda, kui kontaktisiku, passi samuti ning oligi korras.
Uni oli rongis magus. AC sleeper calss oli ikka pikema sõidu jaoks mussooni eelsel ajal täitsa õige valik – küll kolm korda kallim kui tavaline SL class, aga palavusega probleeme polnud.
K1200 ajasime kargud alla ning siis selgus, et me oleme alles poolel teel – st. Lucknow nimelises linnas, kus tehti ühtlasi pikem peatus. Algse graafiku kohaselt oleksime pidanud selleks hetkeks juba Gorakhpur'i jõudnud olema, mis oli meie sihtjaam, aga see on ju India!
Vagunist välja jalutama minnes sain ukse peal kui labidaga pähe – nii palav ja seisev õhk oli väljas et hingata nagu polnud midagi.
Hiljem tellisime endile indiapärast toitu - thali (sõjaväe või vangla tüüpi toiduplaatide pealt, kus on iga asja jaoks süvend), mis maksis 30Rs’i portsu kohta ning maitses täitsa hea – isegi kõhtu ei löönud korrast ära kuigi sõime seda sama moodi nagu teised paljaste (eelnevalt siiski kenasti pestud) näppudega.
Meiega samas vahes oli üks noor Belgia kutt Braham (vist oli selline nimi tal), kes olla India's viibinud juba alates eelmise aasta novembrist. Tegi siin senini erinevate abiprogrammide raames vabatahtliku tööd ning nüüd liigub samuti nagu meiegi Nepaal'i – tema läeb aga sinna sõpradele külla. Olla teised läbi jooga huvi ja praktiseerimise leidnud. Seega saame kopereeruda, et Gorakhpur'ist piirile saada ja sealt ehk juba siis edasi Kathmandusse.
K2015 – oleme omadega graafikust lootusetult maas, algse 14h asemel oleme juba 18h sõitnud ja Gorakhpur ei paista ikka veel – ennustatakse et miski 3-4h läeb veel aega.
PS. Tegelikult kulus aga hoopis 6h veel, ning kokku viibisime rongis 24h ja algsest lõpptähtajast jõudsime sihtjaama 14h hiljem kohale :) – tagasi peab mõne turvalisema/graafikus oleva süsteemi muretsema ning tagasisõidu rongipiletid tuleb cancel’dada.
RSS (2.0)
0 Comments:
Post a Comment
<< Home