Trek 2p: Chisapani(2215m) – 1770m – Chipling(2170m) – 2400m – Golphu Bhanjyang(2130m) – 2400m

---
K0630 – äratus
K0645 – päikesetõusu vaatamine
K0700 – sööma ja teele
---
Selline oli meie õhtul paika pandud hommikuplaan, mis tugines kohalike meeste jutule selle kohta, millal päike tõuseb. Tegelikkuses tõusis päike aga hoopis TUND AEGA VAREM! Niipalju siis kohalike ajatajust ;)

Õnneks Martin ärkas kogemata varem üles ja avastas seda – nii et päikesetõusust me ilma ei jäänud, kuigi kaunis pilves oli kogu see värk. Öine/õhtune tuula ja torm olid vaibunud nii kuskil pärast südaööd.

Hommik oli matkajale hea – pilves ja mõnusa temperatuuriga, mitte selline lagi pähe päike ja küpsetav temperatuur nagu eelmisel päeval.

Alguses pöörasime ekslikult valele teele küla lõpus, aga õnneks avastasime oma viga varakult ning trampisime see laskutud maa ülesmäge kenasti taas tagasi. Edaspidi püüdsime kompassi järgi otse põhja suunas hoida, sest kaardi järgi otse põhja me tee minema pidigi.

Nii oligi, et ühe kurvi kohapeal, kus suur tee tagasipöörde tegi ja väike jalgrada otse läks suundusime väikesele rajale, kuigi hiljem saime aru, et ka suur tee oleks samasse kohta välja jõudnud. Väiksem tee aga polnud kah teps mitte kehvem, sest paistis, et seda kasutasid kohalikud vaat et isegi enam – oli teine nö shortcut :D

Päeva esimene pool oli siis kõva laskumine (terve eelmise päeva higi, vaev ja pisarad tundusid justkui maha visatud olevat) ning jõudsime ühel hetkel 1770m peal asuvasse küll nimega Pati Bhanjyang.

Edasi läks alguses sujuv ja vaikne tõus, mida mööda oli väga mõnus kõndida – ei võtnud hinge kinni ega midagi. Aegajalt tulid meile lapsed vastu – kooli asjad kaasas, ju nad läksid kooli. Alguses arvasime, et nad tulevad koolist, aga siis jõudsime selgusele, et koolid on enamasti ikkagi madalamal ning laskuv laps tähendas kooli minemist, üles poole liikuv laps kolliust tulemist ;)

Üks punt poisse läks mu kaamera peale nii pöördesse, et jooksid suisa tormi. Aga üldiselt on lapsed Nepaal'is viisakamad ja võib suisa öelda, et tagasihoidlikumad kui India omad. Hõiguvad küll kogu aeg – Namaste! Pen! Pen! – aga see ei tähenda mõne inimese nime vaid ikka seda, et ehk on sul neile pastakas anda või siis vahest kasutatakse Pen asemel ka Chocolate. Enamasti aga nad rahulduvad esimese eitava vastusega ning liiguvad oma rada edasi.

Niiviisi vaiksel ja lastega suheldes me jõudsimegi varsti ühe stupaga külani, kus väikese pausi tegime, sest edasi tundus taas karmiks ronimiseks minevat. Ülesronimisel läbisime mitmeid väiksemaid ja ühe suurema küla (Chipling 2170m) ning jõudsime lõpuks, pärast väga järsku tõusu – mis kulges mööda vanasid ja katkiseid kiviastmeid - 2400m peale.

Üks asi, mis mägedes kindel on, et igale tõusule järgneb laskumine. Ja teine asi mis ka kindel on – kui sa näed tõusu lõppu, siis see tegelikult ikka ei pruugi tõusu lõpp olla ;) Aga meil oli seal 2400m peal seekord küll tõusu lõpp ja tuli ka laskumine. Laskumine oli meeldivalt sujuv ja laia teega – suisa magistraal.

Enne küla Golphu Bhanjyang (2130m) oli tee keskel suisa kividest joon tehtud – nagu meil on sõidu suuna eraldus joon. Hiljem muidugi mõtlesime välja, et kuna maapind oli seal kaunis sile ning alla mäge ning vihmaga kindlasti väga libe ja mudane, siis eks nad kasutavad sellistel hetkedel just neid kive – et mööda neid siis kõndida.

Kuna see küla tuli kuidagi liiga kiirelt ja ootamatult meieni, siis arvasime, et see ei saa veel see õige olla ning põrutasime edasi ikka alla poole nagu tundus, et kaardi peal on. Varsti aga üks tee servas oksi raiuv vana hõikas meile midagi ja vehkis kätega – muidugi arvasime, et ehk ta niisama tervitas. Pilk oli küll kuidagi karm ja kindel – et mitte nagu sõbralik tervitus, aga mõtlesime – ju ta ongi selline asine tegelane mitte miski pulli ja nalja mees.

Jõudnuna väikese ojani, kohtasime seal uut vanameest. Selle käest siis kindluse mõttes otsustasime uurida, kas ikka seda teed mööda saab Kutumsang'i, mis oli meil sihiks. Ja sealt saimegi teada, et oleme täitsa valet teed mööda vahepeal kapanud (ja alla mäge! – st nüüd peab taas üles ronima, õnneks ei olnud tõus järsk - alguses).

Aga siis võttis maapind järsu pöörde ja seda ülesse! Päike oli vahepeal välja tulnud ning paistis lagipähe. Tõusta tuli mööda miskit veepoolt uuristatud käikupidi, kus õhk seisis suisa paigal. Vesi hakkas lõppema ning küla ei paistnud ikka veel. Olime päeval juba raskeid tõuse võtnud ning energiavarud juba lõpukorral.

Viimaks jõudsime ühele väikesele alpiaasale, kus paiknes miski ühekordne majake – nagu neid seal kõik mäenõlvad täis on. Õnneks oli selle maja seina peal kirjas, et tegu on miski öömajaga.

Uurisime kohe palju öömaja maksab ning tellisime süüa. Otsustasime alguses, et einestame seal ning siis vaatame, kas jätkame päeva või loeme selle lõppenuks. Kaarti põhjalikumalt uurides saime aru, et see küla mida me otsisime, oligi see küla kust me olime just läbi tulnud ning kuidagi ei tahtnud enam alla tagasi minna, et hommikul taas sama tõusu uuesti võtta. Ülesse ronida samas nagu kah ei raatsinud – päeva eesmärk oli ju täidetud ja isegi ületatud.

Pealegi tundus see üksik majake seal mäe nõlval nii mõnus ja vaikne ja armas – et otsustasimegi sinna ööbima jääda ning kaunist vaadet koos päikeseloojanguga nautida. Pealegi tegi perenaine, kes majas üksi koos kahe kanaga elas, väga head süüa.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~8-9km; 8h