Trek 3p: Ghyanggaon’i lähedal(2400m) – 2500m – Kutumsang(2470m) – Kyuola Bhanjyang(3500m) – Thadepati Bhanjyang(3510m)

Mägedes on see hea asi, et niipea kui päike on ära loojunud (ja see juhtub ikka tavaliselt suht vara – kuskil 1900 ja 2000 ajal) läeb pimedaks ning elektrit seal ju ka pole - mis sa seal pimedas ikka muud siis teed kui et keerad magama ära :)

Sel öösel me aga väga magada ei saanud :( - kõigepealt äratas meid kergest unest üles trummipõrin, mis kostus just kui ukse tagant, aga tegelikult oli lähedal oleva mäenõlva pealt. Miski kari vanasid hõikus ja lõi trummi ümber lõkke istudes – vahepeal tekkis mõte, et nüüd tulevad ja söövad meid ära :P, aga selleni nad siiski ei jõudnud – ju oli eelmisest korrast veel toitu alles ;)

Kui vanamehed vakka jäid ja iga üks oma kodo ära läks – siis hakkas miski koer haukuma. Oma pool tundi lasi ühtlaselt ja valjusti, enne kui ära lõpetas. Ja vasta hommikut hakkas vihma tugevalt sadama – vasta maja plekk-katust, mis ei olnud vooderdatud ega kedagi, kostis see veel eriti tugev olevat.

Nii juhtuski, et algselt plaanitud äratuse ajal k0515 vaatasime vaid korra aknast välja ning keerasime siis teist külge ;) ja magasime (nüüd juba palju paremini) kuni k0730’ni vapralt välja. Sõime siis hommikust ja arutasime õhtul juba jutuks olnud porter’i (kandja) palkamist – kuna Annil läksid need tõusud ikka väga raskelt ning tänase päeva üks märksõnadest oli – 1100m tõusu!

Maja perenaine pakkus kandjana välja enda venda, kes aga asus järgmises pisemas külakeses veidi kõrgemal. Nii oligi, et see pisike naisterahvas (1,5m pikk ja 50kg kerge) võttis Anni seljakoti alguses enda kanda. Nii me siis kerges seenevihmas päeva alustasimegi – naine, varbavahed jalas ning vihmavari peakohal, koos endasuuruse seljakotiga ees ja kolm valget turisti (meie) tema kannul.

Täitsa naljakas oli teda niiviisi vaadata – tagant poolt paistis nagu oleks seljakott jalad alla võtnud ning vihmavarju peakohale pannud ja ise mäkke minema hakanud :)

Vaatamata kõigele võttis ta tõuse siiski kergemini ja kiiremini ja jõudis veidi enne meid sinna külla, kus ta vend elas. Eelmisel õhtul kokkulepitud hind kaubeldi seal kohe 600NR’i pealt 800NR’i peale – kuna olla raskem märja ilmaga liikuda. Ega meil väga midagi üle jäänud – kandjat oli vaja ikka ja konkurente läheduses polnud.

Üks hea asi selle kandjaga oli veel see, et ta tegi mõnusa tempo ette, nii läks meil see raske 1100m tõusu suisa lennates. Muidugi oli ka abiks seenevihm, mis keha mõnusalt jahutas – ei olnud meil ju peale alussärgi midagi muud ülakere katmas.

Alguses panime küll vihmakeebid endale peale, aga see on ju puhas vaakumpakend – õhk ei liigu miskis suunas – ja nii pole vahet kas ta sul on seljas või ja, märg oled sa ikka, kas siis vihmast või ise enda higistamisest. Ainult kui ta seljas on siis jääb ka temperatuur sinna alla ja läheb jube palavaks. Seepärast me pärast esimest tõusu neist loobusime.

K1230 ajal jõudsime siis lõpuks 3500m peale Kyuola Bhanjyang kurule. Jõime seal asuvas majakeses tassike teed (35NR/tass) ja puhkasime jalga. Maksime kandjale tehtud töö eest ja jätsime temaga hüvasti. Veel enne lahkumist ostsime igaüks ühe shokolaadi – kes Marsi, kes Shnickersi. Kuna aga perenaisel seal polnud 500’sest rahatähest peenikest tagasi anda, siis kirjutas väikesele paberitükile üles jutu ning suunas meid Thadepati’s (Tharepati), kuhu me suundusime, asuvate sugulaste juurde, et me seal neile ära maksaks – mida me ka tegime. Mulle selline usaldus meeldib :)

Edasine teekond läks juba kergemalt – alguses veidi allamäge ja siis vaikselt taas tõustes. Vahepeal olid need tõusud täitsa karmid aga mitte enam nii pikad kui hommikul. Taevas oli jätkuvalt pilves – mis oli meile õnnistuseks.

Päris enne meie õhtust sihtkohta Thadepati küla lõi taeva selgeks ning avanesid kaunid vaated läbi rododendronite puude lähedal asuvatele lumistele mäetippudele. Vaated olid tõesti nii kaunid, et võttis suisa keeletuks. Muidugi sellel kõrgusel olid rododendronid veel täis õites kah ning nii me siis jalutasime ja nautisime vaadet.

Thadepati koosneb neljast hotellist. Valisime selle, mis asus otse kurul – st kummalegi poole maja nägi alla oru põhja – kui pilvi polnud. Alguses nägi, siis aga roomasid pilved alt orust üles ning meile taas tuppa :). Seega loodetud jumalikud vaated valgetele tippudele loojuva päikese taustal jäid meil saamata.

See-eest istusime ümber sooja metallahju ning lürpisime sooja teed. Kohalik peremees oli omamoodi tüüp – tundis end väga koduselt koos meie asjadega, käis ja näppis ja uuris, et mis miski asi on ning püüdis meiega igati seltskondlik olla. Mida enam ta enda juures kangemat kraami sisse kallas seda jutukamaks muutus :). Kuna siin majas oli veidi valgust ja elektrit (aku pealt), siis võtsime endale vabaduse veidi kauem üleval passida kui päev varem ja lugesime korda mööda LP’d, sest see oli ainuke raamat, mille raatsisime kaasa vedada.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~10-11km; 9h
Kõrguste vahe: 1,1km tõusmist