Trek 1p: Kathmandu(1337m) – Sundarijal(1460m) – 2420m – Chisapani(2215m)

Äratus oli taas varasem kui eelmistel päevadel – k0640. Lugesime LP’st ja internetist, et esimese päeva teekond, mis peaks lõppema Chisapani’s kestab keskmiselt 6h, seega ei tohtinud liiga kaua venitada.

Pärast hommikusööki k0700, mis täna ei tundunudki nii väga hea kui varasematel hommikutel, põrutasime kohe taksoga 600Nri eest Sundarijal'i, kust pidi rada pihta hakkama. Algas see kohe treppe mööda tõusuga suure veetoru kõrval. See toru pidavat suurt osa, kui mitte tervet Kathmandu'd, veega varustama. Ja selle pärast ongi seal üleval, kust see vesi tuleb moodustatud Shivapur'i rahvuspark, et kaitsta veevarusid.

Valgele on sissepääs sinna rahvusparki 250NR/näkku ja sissepääsu juures on kirjas karmid reeglid, mis keelavad telkimise, lõkketegemise ja üldse ööseks rahvusparki jäämise – seega õhtuks peame teisele poole välja jõudma.

Alguses olid seal ikka väga karmid tõusud – kivitrepid, mille sammu kõrgus oli ikka pingutamisväärna ja nii võttis see meid kiiresti läbi. Pärast esimesi külakesi oli üks joogiputkaga kohake, mida ma alguses ekslikult kuruks pidasin, kui hiljem selgus, et asi oli kurust ikka veel väga kaugel (ja seda nii kõrguse kui ka kauguse poolest).

Igatahes pidasime seal kinni ja võtsime Anniga kahepeal ühe San Miguel'i (siin on muide õlled kenasti 0,66liitristes pudelites, et palava ilmaga on kohe mõnus rüübata teist).

Edasi läks tõus sama raskelt, ainult et nüüd oli rada juba ilma treppideta. Meile jõudsid järgi üks punt kohalikke inimesi (vanemapoolsed) ja nii läks asi veidi lõbusamalt – aegajalt rääkis kumbki rahvus omas keeles miskit juttu ja naeratas saateks kaasa – kõigil oli kohe parem ja mugavam tunne :D

Eks nad veidi olid meie pärast mures ka – giide ju meil polnud, seljakotid olid suured ja rasked ning me nägime täitsa läbi välja kah. Aga pidasime nendega enam vähem sama sammu, seega väga pettumust me neile ei valmistanud – õhtul Chisapani külas tegime koos nendega isegi paar pilti (nende kaameraga).

Lõpuks k1400 ajal jõudsime selle teelõigu kõige kõrgemasse punkti – kurule nimega Borlang Bhanjyang (2420m) – Anni ja Martini jaoks oli see esimene kuruületus üldse, sest nad polnud varem mägimatkadel käinud.

Pärast kuru läks juba kiirelt – ala mäge veidi, ja k1500 ajal olime juba Chisapan’is (2215m), kus saime 100NR’i eest toa kolmele ning sooja vee kah veel!

Isegi toit oli seal täitsa hea, kuigi kartsime, et mägedes süüakse pigem üksluisemat toitu, aga ei midagi, täitsa lai valik oli. Proovisime siis ära ka kohalikud Mo:Mo’d (mis on põhimõtteliselt pelmeenid). Meie proovisime aga kartulitäidisega momosid ja jäime tulemusega ning maitseelamusega väga rahule.

Lisaks õnnestus meil õhtusöögi kõrvale ka näha kaunist valgetipuliste mägede vaadet silmapiiril – hiljem kaardi pealt uurides, oletasime, et tegu võib olla Langtang'i piirkonna 6000-7000m mägedega.

Niipea kui päikeseloojang oli toimunud, hakkasid pilved mööda mäenõlvasid just kui suured näljased lambad üles roomama ja vasta ööd kiskus suisa äikesetormiks ära: pilved ronisid läbi hõredate aknaraamide meile tuppa ning tuul puhus kardinad purjedeks.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~8-9km; 6h
Kõrguste vahe: 1,0km tõusmist