Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin Nepaali teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Wednesday, May 16, 2007

Pokhara

Magasime niikaua kui und oli – k0730’ni ;). Õhta panimegi siis sääseloori ülesse – Anni kurtis, et moskiitod närivad. Pärast aga nad meile muret ei tekitanud :)

Hommikust sõime ühes naaberhotelli avatud terrassil, mis nägi väga noobel välja. Sealt suundusime aga jala International Mountain Museumit otsima, mis pidi kuskil linna servas paiknema (teispool lennuvälja). See on uusim (avatud 2002) ja suurim (4250m2) muuseum terves Nepaal'is ja on teine pühendatud kõigile mägi rahvustele ning mägironijatele. Turistile on sissepääse 300NR/näost.

Jala sinna jõudmine oli küll veidi keeruline, sest kohati ei olnud enam ühtegi silti, aga vahest me tulime ka valet teed mööda. Igatahes saab sinna ka miski kohaliku bussiga ligi.

Igatahes tasub sinna kindlasti minna – väga asjalik, suur, avar, modernne ja ilus koht ning muuseum. Selge ilmaga pidavat sealt ka mägesid nägema ;). Nii sisemine ekspositsioon oli väga huvitav, koos paljude originaalvarustustega, kui ka muu informatiivne jutt ning pildid köitsid meie tähelepanu jäägitult. Ümber maja asub muust linnast eraldatud ala, kus on ka väike näitlik Nepaal'i küla – midagi meie vabaõhumuuseumi sarnast, ainult kordades kordades väiksem.

Pean siinkohal mainima, et need kes mõnel trekil on varem juba käinud – nagu meie seda olime, on kindlasti paljut Nepaal'i külaelu tutvustavat ekspositsiooni juba elusast peast oma silmaga näinud, aga huvitav oli seal sellegipoolest.

Muuseumi territooriumil on olemas ka makett ühest kaunimast – Manaslu – mäetipust, mille taustal siis paljud end pildistamas käisid ning päris värava juures parkimisplatsi kõrval on korraliku kõrgusega tehis ronimissein (mis hetkel küll kasutuses polnud).

Kuna meil oligi tänane päev nn. muuseumide ja atraktsioonide külastamiseks mõeldud, siis läksime ka Devi’s Fall'i ja Gupteshwor Cave kaema – mis on väljast küll kaks erinevat asja ja küsitakse mõlema eest eraldi raha (vastavalt 20NR ja 90NR) – aga sisuliselt on tegu sama koopa ja jõega. Ühel pool lihtsalt on maa alla kaduv jõgi ja teisel pool koopas kuhu see jõgi kaob.

Parim aeg jõge ja juga külastada olla suurvee ajal – mussooni perioodil, kui Fewa järve vesi vajab alandamist ning tamm avatakse. Praegu oli ta küll kena aga mitte võimas.

Koobas olla kohalike jutu järgi Lõuna-Aasia suurim, seda fakti LP küll ei kinnita. Mööda koobast ennast väga kaugele ei pääsenud – kuni vaid maa alla kaduva Devi’s Fall'ini. Seega ei tea kinnitada kah, kas ja kuidas ja kuhu see koobas välja võib viia. Need kes on näiteks Slovakia koobastes käinud võivad selles siin küll veidi pettuda.

Sealt samast koobaste ja joa juurest mööda teed edasi viib üks hetk rada üles mäkke – World Peace Pagoda juurde.

Kuna ilm oli vähemalt Pokhara enda kohal selgeks tõmmanud siis päike lajatas otse lagipähe ning igasugunegi aktiivsem tegevus võttis särgi seljas läbi märjaks – seepärast üles WPP juurde jõudes nõretasime kõik higist ja mõtlesime, miks küll need olulised asjad alati nii kõrgele peab ehitama.

Ja vaatamata selgele ilmale Pokhara enda kohal jäid mäed siiski diskreetselt pilvekloori taha varju ning vaid korraks piilusid meid kahe pilve vahelt – kaunis vaade teravatele valgetele tippudele jäi taas nägemata. Alguses võtsime ekstra selleks puhuks aja maja ning jõime seal üleval asuvas putkas ühe õlle ning krõbistasime chipse kõrvale, ise oodates ja lootes, et ehk vasta õhtat jõuab ikka selge taevaosa meieni ning pilvede tagant ilmuvad ka mäed nähtavale, aga ei muhvigi.

Alla otsustasime laskuda teist rada pidi – see mis näitas, et läheb Lakeside juurde välja. Algus oli küll kena ja ilus, aga siis jagunes rada metsa all mitmeks ja enam ei saanud täpselt aru, kuhu ja kuda minema peab. Nii oligi, et miski hetk hakkas laskumine väga järsuks minema ning libedaks (niiske metsaalune oli paksult lehti täis) ja meie jalgu himustavad kaanid tegid kõik endast oleneva, et vereni jõuda.

Võitlus aja (hämardus juba vaikselt) ja kaanidega oli pinev ja närviline – juba tundsime iseendigi vahelistes vestlustes elektrit olevat. Aga õnneks jõudsime siiski pärast lõpuspurti alla järve äärde, kus meid märkas üks paadimees, kes parasjagu keset järve asuva väikese saarekese juurde oli inimesi maha pannud ning tuli meile järele. Saime 100NR inimese kohta ta nõusse meid teisele kaldale ära viskama.

Kuna me vajasime niiehknaa pesemist ja lisaks veel vajasivad riided ning kehad kaanide kohapealt üle vaatamist, siis suundusime kiirel sammul hotelli. Õnneks miskeid tüüpe rohkem küljes ei olnud kui vaid üks kes kuskilt mu pükste küljest ise välja roomas ning aknast välja sai visatud.

Olles end kenasti puhtaks pesnud ning veidi hinge tõmmanud sest pinevast seiklusest otsustasime Everest Stake House sööma minna – seda kohta kiideti LP’s väga. Ja ka meie kiidame seda ülisuurte ja väga heade portsudega söömakohta omaltki poolt veel lisaks.

2 Comments:

Blogger Kaur said...

Te olete küll superaktiivsed seal Pohkaras... meie mõnulesime kaks päeva niisama ja leotasime järves varbaid ja nautisime värskelt pressitud mahla... mis koopad või templid? :)

Aga linn on tegelikult hirmus suur, ehkki madal, laiub lakeside-st pikalt eemale. Paras rattaga ringi kimada :)

19 June, 2007 11:31  
Blogger BC said...

;) no selge siis. eks järgmine kord võtame rattad laenuks ning kimame veidi enam ringi.. loodame siis ka mägesid näha ;)

19 June, 2007 12:34  

Post a Comment

<< Home