Kathmandu – Swayambhunath – Patan – Kathmandu

Ärkasime eilsest veel tunnikese varem, kuna tahtsime Kathmandu lodenurgas asuva Swayambhunath templi ja stupa juurde jalutada ning pärast seda ehk Patan'i sõita.

Hommikusöögi järel vahetasime taas tube ;) – kuna eelmine kord vahetatud toad said kogemata täpselt köögi peale, ning kujutage ette olukorda, kus toas on nii palav, et pead akent kogu aeg lahti hoidma ning seal samas akna all küpsetatakse pidevalt miskit süüa teha!

Jalutuskäik väikese mäe otsa Swayambhunath templisse oli raske kuid vaevaline ;). Eriti see viimane jupp kus tuli mööda treppe üles marssida. Arvan et nende tõusunurk võis kuskil 45-50kraadi olla. Ja päris enne tippu jõudmist tuli miski vana teele ette ning nõudis, et ma nüüd pileti ostaks – pergele! :P

Kavalpead ikka küll – inimene kes on nii vaevaliselt üles roninud on nõus kordades enam maksma kui neid treppe alt vaatav inimene. Muide aga ka selles kohas oli olemas nö. tasuta sissepääs –pärast kuskilt poolt treppi suundus miski hetk üks trepp paremale – ning seal ei kontrollinud üleval keegi midagi.

Tempel ja stupa ise oli kaunis ja kena ning valge nagu nad ikka on. Kuna hetkel oli miski püha või asi, siis oli koge see territoorium kohalikke täis, kes seal siis pühasid rituaale läbi viisid – oligi hea vaadata kuidas asi tegelikult käib.

Kuna see koht on otse Kathmandu kõrval siis selge ilma korral avaneb seal kaunis vaade üle terve linna ja oru, aga aasia suurlinnale omaselt matab ka Kathmandu'd paras sudu – ja kogu pilt on kui läbi vati vaadatud.

Takso Swayambhunath lähedalt kõrvaltänavalt Patan'i maksis meile 250NR'i – aga see oli ka see summa mida vana meilt küsis, ei taiband kohe mitte kauplema hakata, arvan, et oleksime näiteks 170NR'i peale saanud küll.

Patan on tegelikkuses Kathmandu'ga juba täiesti kokku kasvanud ja moodustab vaid eeslinna ilme, aga tema keskväljak, mis on vist ka UNESCO kaitse all on tõesti kaunis – üks kaunis ja vanaaegne hoone järgneb teisele. Püüdsime seda ka pildile kõike saada, aga see ei õnnestunud üldse mitte nii hästi.

Ühe kohapeal istudes ja kaarti ning raamatut uurides sain tuvi sitaga otse lagipähe! Alguses ei saanud veel aru, et mis värk on ja arvasin, et ehk mõni kohalik põnn viskas mind millegagi – aga ei, ehtne tuvi sitt! Õnneks meil oli vett kaasas ning sain pea kergesti ning kiiresti puhtaks pesta. Salamahti mõtlesime, et noh nüüd peaks küll õnne tulema varsti :D

Otsustasime, et kuna päev oli just seniiti jõudnud, siis võis aja maha võtta ning kuskil katuserestorani varju all üks eine võtta ning õlutit peale rüübata.

Samal ajal kiskus aga taevas kahtlaselt tumedaks ning eemal oli juba müristamist kuulda.

Tund aega hiljem:
Jookseme kiiruga ja otsime kohta kuhu vihmavarju saada – oleme juba Kathmandu's tagasi Durbar Square’l. Õnneks on seal terve trobikond suuri pühasid hooneid, mis on kui kõrgete treppide otsas ning mille räästas ulatub kaugele eemale – ühe sellise varju poeme meiegi, koos terve hulga kohalikega – paistab, et pähe situtud linnusitt hakkab juba ära tasuma – läbimärjaks me seekord ei saanudki.

Vaated on kaunid ja teen kõvasti vihmasajustest Kathmandu tänavatest pilte. Ennem väga vilkalt ringi sebinud rahvamassid on kui vits vette kadunud ning tühjade tänavate peal vedelevad maas mõned müügis olnud tomatid ning kurgid, mida müüja esimese suurema vihmahoo järel kokku korjama tõttab – aga olukord on tema jaoks lootusetu. Võiks suisa öelda et tegu on juba tomatisupiga.

Esimesele suurele paduvihmale järgnes pärast väikest pausi veel üks korralik sats – ja need kes ei maldanud kaua varjus passida, saivad taas märjaks. Meie hoidsime end targu varju ja vaatasime kogu seda pulli kui teatrit pealt – aega ju oli meil maa ja ilm.

Hotelli jõudnuna pidasime väikese plaani maha, mida ja kuidas ja kui palju homme algavale trekile veel kaasa võtta. Arvestasime ka seda palju peame dollareid kohalikeks ruupideks ümber konventeerima, et mägedes puudu ei tuleks.

Kompass oli mul juba Eestis soetatud, kaardi ostsime siit poest ning kerge einepaluke (müslipulgakesed) olid kah kaasa varutud (osaliselt Eestis ja osaliselt kohapealsetest poodidest). Ainus mida hiljem trekil taga igatsesin, aga mida meil ei olnud oli altimeeter/kõrgusemõõtja.