Rafting 2p: Last Resort – Kathmandu

Ärkasin pärast kehva magamata ööd väikese peavaluga. Aga see ei seganud meil bungee ja swingimis hüppeid vaatama minemast.

Osad raftingus osalejad said siiski enda pundi nii parajalt suureks, et bungee master ajas hommikuks enda meeskonna kokku ja pani silla peale köied välja.

Esmalt tehti paar swingimist – see oli siis tavaliste ronimisköitega (topelt) alla hüppamist, kus köied olid kinnitatud sillast kuskil 100kond meetrit eemal oleva üle oru jooksva topelt trossi külge. Ja hüppaja sai alguses vabalangemist oma mitu sekundit ning siis hakkasid köied teda pendlisse kiskuma, kus siis nagu suure kiigu peal tegi mitu mitu edasi tagasi kõikumist jõe kohal.

Kahjuks valisime vaatamiseks vala poole ja nii ei näinud me selle tegevuse viimast osa, aga silla pealt alla hüppamist saime kaeda küll paaril korral – siis aga otsustasime hommikust sööma minna. Hiljem nägime veel ka paari bungee hüpet. Meie telgid/öömajad asusid täpselt kalda ääres, nii et saime neid ka enda voodis lamades läbi väikese võsa kaeda.

Üks bungee või swingimis hüpe maksis seal 75$, mille eest sai kaasa ka vastavateemalise T-särgi. Kui nii võtta, siis Eestis korraldatavad vaid 40-50m kõrgused hüpped maksavad juba 500-700kr/hüpe, et tegelikult oli see seal oma 3x vingem ja pea sama raha eest. Kel tahtmist, siis see peab kindlasti proovima. Muidugi alati võib langevarjuga hoopis sootuks hüppama minna – saad selle raha eest kaks korda 4000m pealt hüpata ja 60sekundit vabalangemist! ;) – www.skydive.ee :D

Kui kõik olid söönud, soovijad hüpanud ning asjad pakitud kogunesime bussi, et sõita raftingu teise päeva alguspunkti.

Kuna meie eilsest meeskonnast oli järgi jäänud vaid Anni ja mina – sest kolm noormeest olid vaid ühepäevase raftingu valinud (vale päeva valisid – teine päev oli ikka kordades vingem), ning see nepaali noormees ja temaga koos olnud ameerika neiu läksid kanjoningi tegema. Nii oligi, et me saime teiseks, raskemaks päevaks endale täielikud algajad, kellel puudus ka eilne treening – aimasin halba!

Lisandusid siis seekord meile kaks india neiut, kellest polnud üldse mitte mingit tolku seal paadis ning kanadalastest noorpaar – vähemalt mehejõudu ehk veidi.

Lisaks kõigele oli meil seekord ka uus giid, sest eilne kiid oli teise süstaga päästemeheks. Nii tehtigi meie uutele liikmetele safety training ning siis veel koos meiega ka käskude treening ja saimegi teele/veele asuda.

Kohe alguses oli aru saada, et tänane osa jõest on karmim kui eilne – nii kui esimene laine üles lõi sai terve me paaditäis ülepeal kaela märjaks ;) – lahe!!!

Saime veidi maad edasi sõita kui miski järgmise suurema hüppe peal lendas väiksemat kasvu india tüdruk üle ääre, kelle kiirelt paati tagasi tõmbasime, ning ei läinudki palju aega kui veidi aja parast käis ka meie giid üle parda. Siis oli küll selline peata kana tunne, et mis nüüd siis teha, kuhu me paati juhtima peame või kuidas seda teha ;) – õnneks oli giid ikka nöörist kinni saanud ja paadist kaugele ei läinud ja peatselt saime ta ka paati sisse tagasi. Mõni aeg hiljem lendas aga teine (veidi suurem) india tüdruk üle parda. Seega funni oli meil kõvasti.

Probleem oli selles, et ei kumbki india tibi sõudnud eriti – ei aidanud meeskonna tegevusele kaasa. Nii liikuski meie paat tihti külg ees kärestikust alla – ei olnud piisavalt hoogu, et teda korralikult juuhtida.

Kuna meie Anniga istusime sel korral mõlemad kõige ees – kumbki kummalgi pool eessõudjad – siis oli väga raske vahest ette kuulda läbi selle veemöllu, mida meie giid seal hõikab. Nii palusime meie taga olijatel igaks juhuks käske üle korrata. Esimeseks olemisel oli üks huvitav omadus veel – kas nüüd just hea või halb, see olenes juba olukorrast – esimesed said alati esimese veesahmaka ning enamasti kõige suurema hoobi :)

Lõuna ajaks jõudsime kohta, kus giididel tuli paadid omal käel ja jõul läbi juhtida – lihtsalt nii võrd ohtlik oli see meile algajatele. Suure kiirusega kurvi võtta ja seda suurte kivide vahel ei olnud veel meie tasemele sobiv. Nii oligi, et giidid tulid kahekesi paadis sealt läbi ja rahvas jalutas mööda kallast.

Päeva teine pool oli muidu rahulikum, st veemöll oli endiselt vinge, aga juhtumisi väga enam polnud – kuni ühe kohani, kus me oma väikese hooga (mis meil juba tavaks oli saanud) jäime tagasilaskuva vee alla otsapidi (ühe suurema kivi taga)– esimest otsa pidi (seal kus meie Anniga istusime) :O

Meile tundus asi juba lootusetuna, sest iga kord kui me natukenegi juba nagu välja hakkasime saama kiskus vesi meid taas enda võimusesse tagasi. Ei julenud püsti ka tõusta, et paadi tagumisse otsa ronida ja nii paadi raskuskeset taha poole liigutada – sest kogu aeg tundus nagu iga hetk võime sealt niigi üle parda lennata. Anni silmist võis juba väga suurt hirmu näha – mine tea mis tema minu silmis nägi sel hetkel, kui nägi.

Aga lõpuks siiski saime sealt minema. Kokku võis kogu see pull oma paarkümmend sekundit kesta – aga meie jaoks tundus see terve igavik.

Välja saades avastasin (kiiruga pilku üle teiste paadikaaslaste visates), et keegi nagu oleks puudu – nimelt kanada noormees oli kadunud. Giid aga teadis juba, et on teine kenasti kaldale jõudnud, teise paadi juurde. Järelikult asi oli taas meie kontrolli all :). Hea seegi.

Selliste juhtumiste pärast ongi vajalik, et ka suurema seltskonnaga (nagu seda on näiteks raftingu paaditäis) peab IGA meeskonnaliige täiest hingest oma panuse kaasa andma, mitte teiste najal luuslanki lööma.

Päris enne lõppu oli veel paar karmimat kohta, aga neist tulime elusalt ja tervel läbi. Üks tagumine paatkond jäi küll viimasel 100 meetril kahe kivi vahele nii kinni, et nad pidid välja ronima ja paadi ümber kivi toimetama, et saaks ilusti teiste juurde vastaskaldale sõita ;) – amatöörid ma ütlen :P

Hiljem kuulsime, et kolmest teisest paadist olla kokku välja kukkunud vaid ÜKS inimene, meilt aga tervelt NELI, sealhulgas ka giid! Halb karma vist :(

Kummalgi päeval sõitsime kuskil 3h ja lõppkokkuvõttes jäime meie selle üritusega igatahes väga rahule – tasub Nepaal’is raftingule minna! Aga esimesel korral väga üle selle 2x3h poleks seda viitsinud teha kah – ehk teine kord jälle.

Kathmandu’sse jõudsime tagasi kuskil k1800 ajal. Einestasime ja käisime netis reisimuljeid kirjutamas – nüüd oli taas mida kirjutada – ning õhta läksime juba k2200 ajal magama. Rafting võttis ikka parajalt läbi võiks öelda.

PS. Esimesel päeval said mu põlved ja Anni õlad korralikult ära põletatud päikese poolt – seega on väga hea omada näiteks lühikesi põlvpükse (mis ka istudes põlvedeni ulatuks) ja miskeid varukaid omavat särki (sobib ka T-särk).

Kuna mu lühikesed püksid olid aga veidi liiga lühikesed (istudes), siis teisel päeval pidin pika varukaga särgi ümber vöö panema ja enda põlvedele laotama, et see edasist päikesepõletust takistaks. Aga nii palju oli siiski juba ära kõrvetanud, et hiljem (nädal või nii) tuli mul sealt jalgadelt ja Annil õlgadelt siiski nahk maha.