Kathmandu – Bhaktapur – Changu Narayan – Bodnath – Kathmandu
K0530 äratas meid kell magusast unest üles – ja juba k0600 istusime taksosse, et Kathmandu lähedal asuvasse muuseumlinna Bhaktapur’i kimada. Takso sinna saime 500NR’iga ja päevane sissepääs turistile oli seal 750NR’i.
Kuna soovisime peale Bhaktapur’i veel ka teisi kohti täna külastada, siis tulime võimalikult vara kohale – esiteks pole siis veel väga palav ja teiseks on siis samuti vähem inimesi (loe: turiste) ringi kondamas.
Nii olimegi ühtede esimeste inimestena mööda tõusva päikese poolt punakaks võõbatud Bhaktapur’i keskväljakut jalutamas. Vaid kohalikud inimesed käisid omi hommikusi ringkäike tegemas – osad neist viskasid annetusi (riis) pühadele kujudele ja puudutasid neid kätega. Teised aga suundusid raske koorem selja peal tööle.
Hommikueine võtsime ühe peaväljaku ääres asunud hotelli restoranis, kus peale meie kah veel kedagi väga polnud – vaid teenindav personal. Kõhud täis suundusime linnapeale, et külastada erinevaid vaatamisväärsusi, mis sel muuseumlinnakesel meile pakkuda on: Bhaktapur Durbar Square, National Art Gallery, Nyatapola Temple, pottseppade väljak jnejne
Kuna tegu oli viljakoristus ajaga, siis võis igal pool linna peal, kus vähegi vaba pinda mõne väljaku või laiema tee näol oli, näha kohalike vilja peksmas. Seda tehti kolmel erineval moel:
Terad aga sõeluti sõkaldest ikka tuule abil. Enamasti kasutati selleks loomulikku tuult. Aga oli ka moodsamaid inimesi – neil oli tuule tegijaks tavalised laua peal kasutatavad ventilaatorid.
Lõuna ajal hakkas linna peale rohkem turiste siginema. Otsustasime siis veidi hinge tõmmata ning peaväljaku äärses Nepaal'i restoranis eine võtta, et pärast seda Bhaktapur’i ja Bodnath’i vahel asuvasse iidvanasse (ehitatud 3.sajandil) Changu Narayan templisse minna.
Oma teekonda alustasime jala – sest kaardi järgi ta ei tundunudki väga kaugel olevat. Aga mõne aja pärast saime aru, et nii kaugele ei jõua ja oleks pidanud ikka selle 250 ruupise takso sealt peaväravast ära võtma. Samas nägime, et sellel teekonnal liiguvad ka kohalikud bussid ja nii ei olnudki meil mure väga suur vaid jalutasime ereda päikese all mööda teed kuni meile üks hetk järgmine buss järgi jõudis.
Meil läks ikka hästi küll – sest siis kui olime bussi saanud saime aru, et teekond oleks meile ikka väga karmiks muutunud – nimelt suundus rada otse üles mäkke. Õnneks see polnud küll teab mis järsk või kõrge mägi, aga sellise palavusega oleks seda siiski paras piin võtta olnud.
Tempel üleval mäe peal (60NR/inimene) aga ei olnudki nii eriline, kui ehk arvasin. Ja eks neid stupasid ja templeid oleme siin juba näinud kah. Puhkasime seal jalga ning vaatasime veidi ringi. Kohalikud sõtkusid seal just vist tsementi teha – mees tammus jalgadega sees, vahepeal kallati vett aga juurde ning siis võeti jälle valmis saanud möginat välja ning naised tassisid selle lähedal asuvale ehitatavale hoonele.
Alla me sama teed mööda bussiga ei läinud, vaid suundusime templi tagumisest väravast välja ning läbi väikese küla alla riisipõldude vahele. Seal kohalikud just istutasid riisi ning hullasid – loopisid üksteist veega. Ju sai päeva töö just tehtud :)
Üle väikese jõe jõudsime tee äärde, mida mööda pidime Bodnath’i jõudma. Kuna me juba teadsime, palju ühistransa siin maksta võib, siis veidi aja pärast sõitis meile järgi väike mikrobuss (midagi meie marsa taolist) ning 10NR/inimese kohta saimegi lunastatud pileti Bodnath’i stupa juurde, kus sissepääse stupat ümbritsevale territooriumile oli välismaalasele 100NR.
Muljet avaldav on ta igatahes küll – 36m kõrge massiiv, ümber mille pideva voolune inimesed palveringe teevad ja 147 palveveskit keerutavad. Inimesed saavad kuni neljanda astmeni üles stupa peale minna. Väga muhe koht.
Kuna sattusime õhtul sinna, siis otsustasime kuni päikeseloojanguni ära oodata, et näha stupat ka veidi teistes toonides. Pealegi oli hea, et me kauem seal passisime – alguses, kui kohale jõudsime, oli veidi pilves ja päikese loojangu eel tõmbas taeva taas selgeks ning päikesekiirte käes nägi stupa eriti kaunis välja.
Einestasime ühe stupa ümber ringis olevate majade katusel. Hotell, mille restoran see oli, oli trepi peale seintele välja pannud pilte selle stupa minevikus – siis oli üksik suur pühamu keset tühje põlde. Nüüd aga ümbritsevad teda tihedalt ringis olevad majad.
Õhtul vahetasime veel veidi dollareid ruupideks, maksime kõige eest mis vaja ning pakkisime kotid, et hommikul vara bussi peale rutata väikeste seljakottidega ning Pokhara'sse (suuruselt teine linna Nepaal'is) sõita.
Kuna soovisime peale Bhaktapur’i veel ka teisi kohti täna külastada, siis tulime võimalikult vara kohale – esiteks pole siis veel väga palav ja teiseks on siis samuti vähem inimesi (loe: turiste) ringi kondamas.
Nii olimegi ühtede esimeste inimestena mööda tõusva päikese poolt punakaks võõbatud Bhaktapur’i keskväljakut jalutamas. Vaid kohalikud inimesed käisid omi hommikusi ringkäike tegemas – osad neist viskasid annetusi (riis) pühadele kujudele ja puudutasid neid kätega. Teised aga suundusid raske koorem selja peal tööle.
Hommikueine võtsime ühe peaväljaku ääres asunud hotelli restoranis, kus peale meie kah veel kedagi väga polnud – vaid teenindav personal. Kõhud täis suundusime linnapeale, et külastada erinevaid vaatamisväärsusi, mis sel muuseumlinnakesel meile pakkuda on: Bhaktapur Durbar Square, National Art Gallery, Nyatapola Temple, pottseppade väljak jnejne
Kuna tegu oli viljakoristus ajaga, siis võis igal pool linna peal, kus vähegi vaba pinda mõne väljaku või laiema tee näol oli, näha kohalike vilja peksmas. Seda tehti kolmel erineval moel:
- kui võimalust oli, siis laotati vilja vihud tee peale maha ja lasti siis kõigil sõidukitel neist üle sõita;
- peksti vihke vasta mõnda lamedamat kivi (seda meetodit kasutati tihti ka esimesele meetodile lisaks – et ikka kõik terad kätte saada);
- oli ka üks poolmehaaniline meetod – mõnel pool võis näha pöörlevat trumlit (ja ka kuulda suurt lärmi) ning selle juures askeldavaid mehi, kes siis hoidsid neid samu vihke vastu trumlit, et terad maha kukuks.
Terad aga sõeluti sõkaldest ikka tuule abil. Enamasti kasutati selleks loomulikku tuult. Aga oli ka moodsamaid inimesi – neil oli tuule tegijaks tavalised laua peal kasutatavad ventilaatorid.
Lõuna ajal hakkas linna peale rohkem turiste siginema. Otsustasime siis veidi hinge tõmmata ning peaväljaku äärses Nepaal'i restoranis eine võtta, et pärast seda Bhaktapur’i ja Bodnath’i vahel asuvasse iidvanasse (ehitatud 3.sajandil) Changu Narayan templisse minna.
Oma teekonda alustasime jala – sest kaardi järgi ta ei tundunudki väga kaugel olevat. Aga mõne aja pärast saime aru, et nii kaugele ei jõua ja oleks pidanud ikka selle 250 ruupise takso sealt peaväravast ära võtma. Samas nägime, et sellel teekonnal liiguvad ka kohalikud bussid ja nii ei olnudki meil mure väga suur vaid jalutasime ereda päikese all mööda teed kuni meile üks hetk järgmine buss järgi jõudis.
Meil läks ikka hästi küll – sest siis kui olime bussi saanud saime aru, et teekond oleks meile ikka väga karmiks muutunud – nimelt suundus rada otse üles mäkke. Õnneks see polnud küll teab mis järsk või kõrge mägi, aga sellise palavusega oleks seda siiski paras piin võtta olnud.
Tempel üleval mäe peal (60NR/inimene) aga ei olnudki nii eriline, kui ehk arvasin. Ja eks neid stupasid ja templeid oleme siin juba näinud kah. Puhkasime seal jalga ning vaatasime veidi ringi. Kohalikud sõtkusid seal just vist tsementi teha – mees tammus jalgadega sees, vahepeal kallati vett aga juurde ning siis võeti jälle valmis saanud möginat välja ning naised tassisid selle lähedal asuvale ehitatavale hoonele.
Alla me sama teed mööda bussiga ei läinud, vaid suundusime templi tagumisest väravast välja ning läbi väikese küla alla riisipõldude vahele. Seal kohalikud just istutasid riisi ning hullasid – loopisid üksteist veega. Ju sai päeva töö just tehtud :)
Üle väikese jõe jõudsime tee äärde, mida mööda pidime Bodnath’i jõudma. Kuna me juba teadsime, palju ühistransa siin maksta võib, siis veidi aja pärast sõitis meile järgi väike mikrobuss (midagi meie marsa taolist) ning 10NR/inimese kohta saimegi lunastatud pileti Bodnath’i stupa juurde, kus sissepääse stupat ümbritsevale territooriumile oli välismaalasele 100NR.
Muljet avaldav on ta igatahes küll – 36m kõrge massiiv, ümber mille pideva voolune inimesed palveringe teevad ja 147 palveveskit keerutavad. Inimesed saavad kuni neljanda astmeni üles stupa peale minna. Väga muhe koht.
Kuna sattusime õhtul sinna, siis otsustasime kuni päikeseloojanguni ära oodata, et näha stupat ka veidi teistes toonides. Pealegi oli hea, et me kauem seal passisime – alguses, kui kohale jõudsime, oli veidi pilves ja päikese loojangu eel tõmbas taeva taas selgeks ning päikesekiirte käes nägi stupa eriti kaunis välja.
Einestasime ühe stupa ümber ringis olevate majade katusel. Hotell, mille restoran see oli, oli trepi peale seintele välja pannud pilte selle stupa minevikus – siis oli üksik suur pühamu keset tühje põlde. Nüüd aga ümbritsevad teda tihedalt ringis olevad majad.
Õhtul vahetasime veel veidi dollareid ruupideks, maksime kõige eest mis vaja ning pakkisime kotid, et hommikul vara bussi peale rutata väikeste seljakottidega ning Pokhara'sse (suuruselt teine linna Nepaal'is) sõita.
RSS (2.0)
0 Comments:
Post a Comment
<< Home