Gorakhpur – Sunauli (piir) – Kathmandu
K0210 ärkasime üles rongi järjekordse peatuse peale – jalutasin rahulikult välja, kuna paistis pikem peatus olema, aga kuna jaama märki ei näinud siis läksin sisse tagasi, seal juba üks hindu sahmis oma asjadega – ta pidi samas peatuses maha minema, kus meiegi – selgus, et olemegi kohal Gorakhpur'is.
Korjasime siis siva oma kodinad kokku ning panime ajama. Belglane ja siis see kohalik vanamees koos meiega. Suundusime jaama ette kus hakkasime kõik koos masinat kauplema. Lõpuks õnnestus 200Rs inimese kohta üks jeep leida, kus peale meie nelja valge ja meie hindust vanamehe olid veel üks mees ja naine enda lapsega ning juhi kõrval ees istus kolm nepaali noormeest nagu silgud karbis.
Tagaistmele – tagumisest luugist sisse, kus meie olime üritas miski vana veel trügida – ei mahtunud, aga see ei heidutanud teda, istus lahtise ukse peale ning jäi seal esimese paari kilomeetriga magama. Nii ta seal siis kõikus, kord ikka sisse kord ikka väljapoole. Püüdsime teda silma pidada, juhul kui kipub täitsa välja kukkuma.
Kokku oli nii meid seal kõik kokku 13 inimest :). Sõit kestus kuskil 2h ning selle aja jooksul läbisime miskine 100km.
Väga huvitav oli see, et masin, mis oleks võinud vabalt meid päris piirini viia, peatus kuskil 1,5km enne piiri, et kohalikud riksha vennad saaks ikka ka oma leiva (loe: ruupid) kätte. Sõitsime nendega siis esmalt immigratsiooni putka juurde, mis kujutas endast ühe suvalise maja esimest korrust, kus immigratsiooni vanad laudade peal just sügavat und magasid. Ajasime nad siis üles ning samade laudade peal kirjutasime riigist lahkumise paberitele alla. Alguses andsivad nad unise peaga meile hoopis riiki sisenemise paberid :P.
Edasi viskasid riksha vennad meid läbi suure värava – Nepaal'i ning India piir, ning teiselpool seda oli kohe majake (palju kenam kui India poolne vastava asutuse putka) kus 30$ eest näkku saime igaüks enda passi Nepaal'i 60 päeva viisa.
Terve see aeg need samad kaks riksha venda passisivad meie suurte seljakottidega enda rikshade peal ukse juures ning siis sõitsid veel miski 50-100m, et meid kuskile bussifirma office'sse viia. Hiljem muidugi küsisid topelt hinda, kuna esmalt kokku lepitud hind olla vaid riigipiirini kehtinud. Meil aga olid India ruupid viimse mündini otsa saanud – seega laenasime paarkümmend Rs’i Brahami käest (hiljem maksime NR=nepaali ruupi'des tagasi).
Seega piiri peal miskit kontrolli polnud – vea sealt üle mida aga süda ihkab!
Muide see, et me sinna bussifirma officisse läksime oli kõik tänu sellele, et nii kui me suurtest väravatest läbi sõitsime, registreeris meid üks noormees ära ja hakkas kohe enda pakutavat bussi meile pähe määrima.
Algselt plaanisime esmalt sõita piiri lähedal olnud kohta nimega Lumbini, kus olla Buddha sünnikoht ja pärast seda veel paariks päevaks ka Chitwan rahvusparki minna – kuna me olime aga juba pikalt rongis vedelenud ja suht tüdinud, siis jätsime need kohad vahelt ära ja suundusime otse Kathmandusse.
Piirilt Kathmandu'sse sõit maksis meile 490NR (nepaali ruupi, 1Rs=1,5 või 1,6NR) inimese kohta + lisaraha 100NR 3 suure koti katusele panemise eest. Kokku pidi sõit kuskil 8h võtma (nii ta kokkuvõttes oligi lõpuks). Ühtlasi äris see sama bussi vend meile kohe ka Kathmandu's hotelli pähe (480NR/kahene tuba), mis oli nagu hiljem selgus nii hinna, asukoha kui ka puhtuse poolest täitsa tibens-tobens valik – hotell Kathmandu View.
Hiljem selgus, et sealt esimese öö bronni kinnimaksmisel maksime täpselt 480NR, aga kohapeal (hotellis) lisandus sellele veel 13% coverment tax.
Piiri peal oli kenasti ka kohe rahavahetusputka olemas, kus saime ühe dollari eest 60NR’i (hiljem Kathmandu's meie hotellis oli vahetuskurss kogu aeg meil 65NR’i dollari eest). Ning nii õnnestus meil kõik vajalikud asjad kohe ka kohalikus rahas kinni maksta. Ülejäänud mõnekümne kohaliku ruupi eest soetasime veidi vett ja paar pisikest banaani. Muide kohalikud banaanid on siis väikesed junnid ja need konkreetsed ei maitsenud ka mitte üldse eriti hästi. Seega Eestis müüdavad on nende kõrval kohe kaunid ja ilusad ja head – Euroopa värk ikkagi!
Hommik oli suht normaalne – mitte liiga palav ega kedagi ja alguses ei tundunud see 8h bussisõit üldse eriline piin – hiljem see arvamus muutus :P Bussid India's ja Nepaal'is on väga kitsaste istme vahedega ning väga kitsaste istmetega üldse. Nii ongi, et isegi minusugune, mitte just väga pikk inimene, peab muret tundma kuidas oma jalgu sättida, et need ikka ära mahuks.
Õnneks korraldatakse selliste pikamaa sõitude puhul alati mitmeid lühemaid ja üks kaks pikemat puhkepausi, kus siis saab jalgu ja selgu sirutada ning midagi ka hamba alla pista. Viimasest pidime me muidugi loobuma, kuna piiri peal vahetatud raha maksime seal kohe bussi piletite ning hotelli makseks ära ;)
K1545 (Nepaali aeg, mis on India ajast 15min ees, et oleks selgelt aru saada – need on kaks täiesti erinevat riiki!!!) jõudsime lõpuks bussi lõpp-peatusesse Kathmandu'sse. Juba linna piiri peal tulid mitmete hotellide värbajad bussi, et valgetele hotelli kohti pähe määrida. Ka meie ette makstud hotelli värbaja oli bussis ja otsis meid kenasti kohe üles, et siis lõpp-peatuses siva taksode peale panna ning hotelli ära visata – seega meie heausklikult piiri peal makstud raha ei olnudki tuulde loobitud :D
Nagu varem juba öeldud, hotell oli täitsa OK ja asus kohe Thamel'i (Kathmandu kõige popim linnaosa turistide jaoks) ülemises servas – kuskil paar minutit jalutamist.
Pesime end ja sõime kõhud korralikult täis. Kõrvale võtsime kohalikku Everest nimelist õlut – mis maitses hea. Edasi suundusime siis juba linna peale laiama ;). Tutvusime Thamel'i tänavatega – matkama tulnud inimene saab enda täisvarustuse siin hea raha eest kenasti kokku osta – KÕIK ON OLEMAS! Ja seda nii lihtsale trekkijale kui ka kõrgmägedesse minejale. Päikeseprillidest saabasteni ning soojast pesust suletäidisega jopedeni, seljakottidest ning muust lisavarustusest rääkimata.
Lürpisime veidi teed Tom&Jerry nimelises baaris ning suundusime siis kodustele esimest reisikirja kirjutama – Nepaal'is ju Eesti (aga paistis, et teiste riikide esindajate) mobiilid ei tööta – roamingut pole (2007 aastal igatahes veel polnud). Ning kui ka on siis levi on vaid suuremates linnades, aeg ajalt. Valitsus kasutavat praktikat, et rahutuste eel lülitab levi välja, et rahutuste orkunnijatel oleks raskem oma sõnumit levitada rahva seas.
Lisaks üritasime netist ka Kathmandu-Delhi lennupiletite kohta infi uurida, aga sealt midagi asjalikku ei leidnud. Peab kohapealsetesse esindustesse või siis turismifirmadesse külla minema. Tagasisõitu rongiga enam teha ei taha – kui taas nii pikalt hilineb, siis jääme küll enda kodulennukist maha!
Korjasime siis siva oma kodinad kokku ning panime ajama. Belglane ja siis see kohalik vanamees koos meiega. Suundusime jaama ette kus hakkasime kõik koos masinat kauplema. Lõpuks õnnestus 200Rs inimese kohta üks jeep leida, kus peale meie nelja valge ja meie hindust vanamehe olid veel üks mees ja naine enda lapsega ning juhi kõrval ees istus kolm nepaali noormeest nagu silgud karbis.
Tagaistmele – tagumisest luugist sisse, kus meie olime üritas miski vana veel trügida – ei mahtunud, aga see ei heidutanud teda, istus lahtise ukse peale ning jäi seal esimese paari kilomeetriga magama. Nii ta seal siis kõikus, kord ikka sisse kord ikka väljapoole. Püüdsime teda silma pidada, juhul kui kipub täitsa välja kukkuma.
Kokku oli nii meid seal kõik kokku 13 inimest :). Sõit kestus kuskil 2h ning selle aja jooksul läbisime miskine 100km.
Väga huvitav oli see, et masin, mis oleks võinud vabalt meid päris piirini viia, peatus kuskil 1,5km enne piiri, et kohalikud riksha vennad saaks ikka ka oma leiva (loe: ruupid) kätte. Sõitsime nendega siis esmalt immigratsiooni putka juurde, mis kujutas endast ühe suvalise maja esimest korrust, kus immigratsiooni vanad laudade peal just sügavat und magasid. Ajasime nad siis üles ning samade laudade peal kirjutasime riigist lahkumise paberitele alla. Alguses andsivad nad unise peaga meile hoopis riiki sisenemise paberid :P.
Edasi viskasid riksha vennad meid läbi suure värava – Nepaal'i ning India piir, ning teiselpool seda oli kohe majake (palju kenam kui India poolne vastava asutuse putka) kus 30$ eest näkku saime igaüks enda passi Nepaal'i 60 päeva viisa.
Terve see aeg need samad kaks riksha venda passisivad meie suurte seljakottidega enda rikshade peal ukse juures ning siis sõitsid veel miski 50-100m, et meid kuskile bussifirma office'sse viia. Hiljem muidugi küsisid topelt hinda, kuna esmalt kokku lepitud hind olla vaid riigipiirini kehtinud. Meil aga olid India ruupid viimse mündini otsa saanud – seega laenasime paarkümmend Rs’i Brahami käest (hiljem maksime NR=nepaali ruupi'des tagasi).
Seega piiri peal miskit kontrolli polnud – vea sealt üle mida aga süda ihkab!
Muide see, et me sinna bussifirma officisse läksime oli kõik tänu sellele, et nii kui me suurtest väravatest läbi sõitsime, registreeris meid üks noormees ära ja hakkas kohe enda pakutavat bussi meile pähe määrima.
Algselt plaanisime esmalt sõita piiri lähedal olnud kohta nimega Lumbini, kus olla Buddha sünnikoht ja pärast seda veel paariks päevaks ka Chitwan rahvusparki minna – kuna me olime aga juba pikalt rongis vedelenud ja suht tüdinud, siis jätsime need kohad vahelt ära ja suundusime otse Kathmandusse.
Piirilt Kathmandu'sse sõit maksis meile 490NR (nepaali ruupi, 1Rs=1,5 või 1,6NR) inimese kohta + lisaraha 100NR 3 suure koti katusele panemise eest. Kokku pidi sõit kuskil 8h võtma (nii ta kokkuvõttes oligi lõpuks). Ühtlasi äris see sama bussi vend meile kohe ka Kathmandu's hotelli pähe (480NR/kahene tuba), mis oli nagu hiljem selgus nii hinna, asukoha kui ka puhtuse poolest täitsa tibens-tobens valik – hotell Kathmandu View.
Hiljem selgus, et sealt esimese öö bronni kinnimaksmisel maksime täpselt 480NR, aga kohapeal (hotellis) lisandus sellele veel 13% coverment tax.
Piiri peal oli kenasti ka kohe rahavahetusputka olemas, kus saime ühe dollari eest 60NR’i (hiljem Kathmandu's meie hotellis oli vahetuskurss kogu aeg meil 65NR’i dollari eest). Ning nii õnnestus meil kõik vajalikud asjad kohe ka kohalikus rahas kinni maksta. Ülejäänud mõnekümne kohaliku ruupi eest soetasime veidi vett ja paar pisikest banaani. Muide kohalikud banaanid on siis väikesed junnid ja need konkreetsed ei maitsenud ka mitte üldse eriti hästi. Seega Eestis müüdavad on nende kõrval kohe kaunid ja ilusad ja head – Euroopa värk ikkagi!
Hommik oli suht normaalne – mitte liiga palav ega kedagi ja alguses ei tundunud see 8h bussisõit üldse eriline piin – hiljem see arvamus muutus :P Bussid India's ja Nepaal'is on väga kitsaste istme vahedega ning väga kitsaste istmetega üldse. Nii ongi, et isegi minusugune, mitte just väga pikk inimene, peab muret tundma kuidas oma jalgu sättida, et need ikka ära mahuks.
Õnneks korraldatakse selliste pikamaa sõitude puhul alati mitmeid lühemaid ja üks kaks pikemat puhkepausi, kus siis saab jalgu ja selgu sirutada ning midagi ka hamba alla pista. Viimasest pidime me muidugi loobuma, kuna piiri peal vahetatud raha maksime seal kohe bussi piletite ning hotelli makseks ära ;)
K1545 (Nepaali aeg, mis on India ajast 15min ees, et oleks selgelt aru saada – need on kaks täiesti erinevat riiki!!!) jõudsime lõpuks bussi lõpp-peatusesse Kathmandu'sse. Juba linna piiri peal tulid mitmete hotellide värbajad bussi, et valgetele hotelli kohti pähe määrida. Ka meie ette makstud hotelli värbaja oli bussis ja otsis meid kenasti kohe üles, et siis lõpp-peatuses siva taksode peale panna ning hotelli ära visata – seega meie heausklikult piiri peal makstud raha ei olnudki tuulde loobitud :D
Nagu varem juba öeldud, hotell oli täitsa OK ja asus kohe Thamel'i (Kathmandu kõige popim linnaosa turistide jaoks) ülemises servas – kuskil paar minutit jalutamist.
Pesime end ja sõime kõhud korralikult täis. Kõrvale võtsime kohalikku Everest nimelist õlut – mis maitses hea. Edasi suundusime siis juba linna peale laiama ;). Tutvusime Thamel'i tänavatega – matkama tulnud inimene saab enda täisvarustuse siin hea raha eest kenasti kokku osta – KÕIK ON OLEMAS! Ja seda nii lihtsale trekkijale kui ka kõrgmägedesse minejale. Päikeseprillidest saabasteni ning soojast pesust suletäidisega jopedeni, seljakottidest ning muust lisavarustusest rääkimata.
Lürpisime veidi teed Tom&Jerry nimelises baaris ning suundusime siis kodustele esimest reisikirja kirjutama – Nepaal'is ju Eesti (aga paistis, et teiste riikide esindajate) mobiilid ei tööta – roamingut pole (2007 aastal igatahes veel polnud). Ning kui ka on siis levi on vaid suuremates linnades, aeg ajalt. Valitsus kasutavat praktikat, et rahutuste eel lülitab levi välja, et rahutuste orkunnijatel oleks raskem oma sõnumit levitada rahva seas.
Lisaks üritasime netist ka Kathmandu-Delhi lennupiletite kohta infi uurida, aga sealt midagi asjalikku ei leidnud. Peab kohapealsetesse esindustesse või siis turismifirmadesse külla minema. Tagasisõitu rongiga enam teha ei taha – kui taas nii pikalt hilineb, siis jääme küll enda kodulennukist maha!
RSS (2.0)
0 Comments:
Post a Comment
<< Home