Rafting 1p: Kathmandu – Last Resort
Äratus taas jube vara k0500! Polegi vist veel nii vara ärganud selle reisi jooksul.
Asjad said juba õhta pakitud, seega polnud muud kui suured seljakotid pakihoidu ja minema – hommikusööki ei hakanud suurelt sööma vaid närisime valmisostetud pitsatükke ja saiakesi, et suurem nälg hommikul kustutada.
Hommikul vara oli veel selline nali hotellis, et kuna me eelmisel õhtul meie retsepstiooni kuttidele enda raftimise plaanist (st hotellist lahkumist üheks ööks – TAAS!) ei teavitanud, siis polnud neist kedagi all valmis kah – vaid turvamees valvas ust. Aga see tüüp ei osanud ühtegi ingliskeelset sõna.
Hakkasime siis juba kirja kirjutama teistele kuttidele, et oleme ühe öö ja päeva ära ning tuleme veel tagasi – jätame suured seljakotidki siia. Siis aga ilmus tagatoast uniste silmadega üks neist hotelli kuttidest välja ning seletasime siis talle otse asja ära ;)
Ise veel eelmisel õhtul arutasime omavahelt, et huvitav, iga kord kui me oleme hotelli kas tulnud või hotellist lahkunud (olenemata kellast), on nemad seal valmis ja olemas – ei tea kas ikka magavad ka teised. Aga nüüd saime siis enda küsimustele vastuse ses suhtes ;)
Jõudsime esimeste seas Last Resort'i kontori ukse juurde, kus üks kutt juba ootas. Ning peatselt oli terve punt meid koos. K0600 ajal jalutasime Thamel'i serva, kus meid ootas buss, millega meid siis stardipaika viidi.
Kohe alguses juhtus üks vahva vahejuhtum, kus ühe tagumise istme pealt lendas läbi lahtise akna välja miski komps (hiljem selgus, et kellegi magamiskott) ja üks ameerika neiu tuli sellest ette teavitama (ärevuse noot endal hääles). Ning siis toimus umbes selline kahekõne:
Ameeriklase silmad läksid suureks kui tõlla rattad ja imestas, et jajah.. see on tema oma, aga kus see juba siia sai. Vaatas veel mööda teed tagasi, kus buss oli just tulnud ning suundus siis enda kohale rahunema ning asja üle järgi mõtlema. ;)
Mulle kohe meeldib kui juba reisi alguses nalja saab – siis tuleb hea reis!
Seltskond oli üldiselt väga kirju, oli nii hollandlasi, rootslasi, ameeriklasi, britte kui ka meie – eestlased. Kokku oli meid nii kuskil paarikümne ringis, aga osad tulid veel sealt Last Resortist juurde – seega lõpuks sai meid nelja paadi jagu (23-24 reisijat + giidid + üks kajakiga päästemees).
K0900 ajal jõudsime stardikohta Bhote Kosi jõe äärde, kus meid pandi maha ja buss läks siis sinna Last Resort'i omadele järele. Niipea kui need oli saabunud saime seal samas ka lõunat süüa – korralik kõhutäis makarone ja salatit.
PS. Muide, muidu ma väga ketshupit ei söö, aga seal proovisin ja teate mis – see maitses täpselt sedasi nagu vanasti nõuka ajal meil müüdi seda naisterahva pildiga miski tshehhi või slovakkia ketshup – väga hea ühesõnaga!
Saime Anniga samasse paati koos 4 ameeriklase ja ühe nepaallasega, aga see nepaalane tundus olema nagu miski giidi õpilane vist. Iga paadi giid juhendas kalda peal ja pärast kalda ääres paadis enda meeskonnale omi märguandeid – sest eks nad hõikusid neid igaüks veidi oma moodi.
Esimese päeva sõit toimus jõe alumisel otsal – mis on vaiksem ja sobivam algajatele. Ning terve päeva peale juhtus vaid üks vettekukkumine kõigi nelja paadi peale kokku ning seda meie paadist. Seesama nepaali noor kutt, kes meil paadis oli. Giid käskis tagaistmel olnud ameeriklasel ja esiistmelt istunud nepaali kutil kohad vahetada, aga to ei pannud enda jalgu seal tagaistmel enam korralikult istme alla kinni ning esimese suurema laine peal käis mauhti üle serva vette.
Ja vaatamata vaiksemale jõe osale oli vee vool siiski piisavalt tugev , et kutt kandus kiirelt paadist ette. Õnneks saime talle kiirelt järgi ning kutt tagasi paati. Suures ähmis oli ta aga mõla minema lasknud ning nii hakkasime seda nüüd jahtima. Järgmise paari käredama koha järel saime ka sellele ühe vaiksema koha peal järgi ning kätte.
Üldiselt aga sujus meil sõit kenasti ning viimastel kärestikel töötas meeskond juba ühtselt ning hästi – meie giid oli veel paras naljanina ning enne lõppu, kus vool oli vaiksem andis ikka veel käsklusi nagu oleksime olnud kuskil karmis vees – ise naeris taga selle üle ;) – kapteni sõna laevas on ju seadus :P
Õhtuks sõitsime siis Last Resort'i, kus asub ka maailma vist üks kõrgemaid bungee hüppamise sildasid – 164m. Ning nii mõnigi raftija oligi tulnud siia sooviga ka see nali hommikul ära proovida. Selleks pidid nad aga kuskil 4-5 inimest kokku saama, et bunge master oma meeskonna kokku ajaks ning köied üles paneks.
Õhtusöögi ajal ajasime ühtede rootslaste ja hollandlastega meeldivalt juttu ning promosime Eesti't ;). Anni leidis taas ühe kaani üles – või siis pigem vastupidi. Läksime pärast rammestavat päeva, korralikku kõhutäit ning mõnda pudelit õlut varakult magama – homme pidi ju see raskem osa tulema ja meie paadi meeskond pidi kah uus tulema – osad olid vaid ühepäevasel raftingu tripil.
Asjad said juba õhta pakitud, seega polnud muud kui suured seljakotid pakihoidu ja minema – hommikusööki ei hakanud suurelt sööma vaid närisime valmisostetud pitsatükke ja saiakesi, et suurem nälg hommikul kustutada.
Hommikul vara oli veel selline nali hotellis, et kuna me eelmisel õhtul meie retsepstiooni kuttidele enda raftimise plaanist (st hotellist lahkumist üheks ööks – TAAS!) ei teavitanud, siis polnud neist kedagi all valmis kah – vaid turvamees valvas ust. Aga see tüüp ei osanud ühtegi ingliskeelset sõna.
Hakkasime siis juba kirja kirjutama teistele kuttidele, et oleme ühe öö ja päeva ära ning tuleme veel tagasi – jätame suured seljakotidki siia. Siis aga ilmus tagatoast uniste silmadega üks neist hotelli kuttidest välja ning seletasime siis talle otse asja ära ;)
Ise veel eelmisel õhtul arutasime omavahelt, et huvitav, iga kord kui me oleme hotelli kas tulnud või hotellist lahkunud (olenemata kellast), on nemad seal valmis ja olemas – ei tea kas ikka magavad ka teised. Aga nüüd saime siis enda küsimustele vastuse ses suhtes ;)
Jõudsime esimeste seas Last Resort'i kontori ukse juurde, kus üks kutt juba ootas. Ning peatselt oli terve punt meid koos. K0600 ajal jalutasime Thamel'i serva, kus meid ootas buss, millega meid siis stardipaika viidi.
Kohe alguses juhtus üks vahva vahejuhtum, kus ühe tagumise istme pealt lendas läbi lahtise akna välja miski komps (hiljem selgus, et kellegi magamiskott) ja üks ameerika neiu tuli sellest ette teavitama (ärevuse noot endal hääles). Ning siis toimus umbes selline kahekõne:
Ameeriklane (neiu): Midagi kukkus just bussi aknast välja.Lõpuks siiski buss peatati ning umbes samal hetkel jõudis bussijuhi akna alla motikas, kes selle mahakukkunud vidina juba ka aknast sisse ulatas. Ameerika neiu hakkas juba välja tormama, et oma asjale järgi joosta, kui see sama giid kellega ta oli just rääkinud ulatas talle selle magamiskoti ja küsis, et kas see?
Giid (mees): Kas teie või meie asi?
Ameeriklane (neiu): Kas sellel on tähtsust?
Ameeriklase silmad läksid suureks kui tõlla rattad ja imestas, et jajah.. see on tema oma, aga kus see juba siia sai. Vaatas veel mööda teed tagasi, kus buss oli just tulnud ning suundus siis enda kohale rahunema ning asja üle järgi mõtlema. ;)
Mulle kohe meeldib kui juba reisi alguses nalja saab – siis tuleb hea reis!
Seltskond oli üldiselt väga kirju, oli nii hollandlasi, rootslasi, ameeriklasi, britte kui ka meie – eestlased. Kokku oli meid nii kuskil paarikümne ringis, aga osad tulid veel sealt Last Resortist juurde – seega lõpuks sai meid nelja paadi jagu (23-24 reisijat + giidid + üks kajakiga päästemees).
K0900 ajal jõudsime stardikohta Bhote Kosi jõe äärde, kus meid pandi maha ja buss läks siis sinna Last Resort'i omadele järele. Niipea kui need oli saabunud saime seal samas ka lõunat süüa – korralik kõhutäis makarone ja salatit.
PS. Muide, muidu ma väga ketshupit ei söö, aga seal proovisin ja teate mis – see maitses täpselt sedasi nagu vanasti nõuka ajal meil müüdi seda naisterahva pildiga miski tshehhi või slovakkia ketshup – väga hea ühesõnaga!
Saime Anniga samasse paati koos 4 ameeriklase ja ühe nepaallasega, aga see nepaalane tundus olema nagu miski giidi õpilane vist. Iga paadi giid juhendas kalda peal ja pärast kalda ääres paadis enda meeskonnale omi märguandeid – sest eks nad hõikusid neid igaüks veidi oma moodi.
Esimese päeva sõit toimus jõe alumisel otsal – mis on vaiksem ja sobivam algajatele. Ning terve päeva peale juhtus vaid üks vettekukkumine kõigi nelja paadi peale kokku ning seda meie paadist. Seesama nepaali noor kutt, kes meil paadis oli. Giid käskis tagaistmel olnud ameeriklasel ja esiistmelt istunud nepaali kutil kohad vahetada, aga to ei pannud enda jalgu seal tagaistmel enam korralikult istme alla kinni ning esimese suurema laine peal käis mauhti üle serva vette.
Ja vaatamata vaiksemale jõe osale oli vee vool siiski piisavalt tugev , et kutt kandus kiirelt paadist ette. Õnneks saime talle kiirelt järgi ning kutt tagasi paati. Suures ähmis oli ta aga mõla minema lasknud ning nii hakkasime seda nüüd jahtima. Järgmise paari käredama koha järel saime ka sellele ühe vaiksema koha peal järgi ning kätte.
Üldiselt aga sujus meil sõit kenasti ning viimastel kärestikel töötas meeskond juba ühtselt ning hästi – meie giid oli veel paras naljanina ning enne lõppu, kus vool oli vaiksem andis ikka veel käsklusi nagu oleksime olnud kuskil karmis vees – ise naeris taga selle üle ;) – kapteni sõna laevas on ju seadus :P
Õhtuks sõitsime siis Last Resort'i, kus asub ka maailma vist üks kõrgemaid bungee hüppamise sildasid – 164m. Ning nii mõnigi raftija oligi tulnud siia sooviga ka see nali hommikul ära proovida. Selleks pidid nad aga kuskil 4-5 inimest kokku saama, et bunge master oma meeskonna kokku ajaks ning köied üles paneks.
Õhtusöögi ajal ajasime ühtede rootslaste ja hollandlastega meeldivalt juttu ning promosime Eesti't ;). Anni leidis taas ühe kaani üles – või siis pigem vastupidi. Läksime pärast rammestavat päeva, korralikku kõhutäit ning mõnda pudelit õlut varakult magama – homme pidi ju see raskem osa tulema ja meie paadi meeskond pidi kah uus tulema – osad olid vaid ühepäevasel raftingu tripil.
RSS (2.0)
0 Comments:
Post a Comment
<< Home