Trek 4p: Thadepati Bhanjyang(3510m) – Melamchigaon(2530m) – 1920m – Tarkeghang(2590m)

K0510 ärkame lootuses päikesetõusu näha ja koos sellega ka punetavaid teravaid mägesid meie magamistoa akna taga – aga kus sa sellega, näha oli vaid valgeid pilvi. Päikesetõusust andis märku vaid õrn punetav kuma. Läksime magama tagasi.

K0800 ajal umbes ärkasime lõplikult üles. Selleks hetkeks oli terve ümbrus mattunud ühtlasse halli massi (loe: pilv) ja sadas. Kuna olime algselt otsustanud, et homme laskume vaid järgmisse külla Melamchigaon'i (2530m) siis ei pidanud eriti pikk päev tulema ja seega võis hommikul stardiga veidi venitada.

Sõime hommikut, pakkisime rahus seljakotid taas kokku ja ootasime, et ehk jääb vihm järgi – veidi vähenes küll (muutus seenevihmast peeneks uduvihmaks). Kuskil pärast k1030 hakkasime lõpuks liikuma – olime kui siilid udus (ainult et udu asemel oli meil pilved).

Mets on siinkandis ikka täiesti müstiline. Puud ja oksad on täiesti samblasse mattunud ning kuna hetkel on pilved ka nende vahel ringi luusimas, siis näeb kõik nagu muinasjutus välja. Meenusid kohe Lord of the Rings ja teised sellised lood. Pealegi need puud on siin ikka hiiglama kõrged (vahest on selline tunne sees sellepärast, et tüved on pikad ja jämedad ja sirged ning oksad ei varja väga vaadet puude tippudele).

K1400 ajal jõudsime siis kenast Melamchigaon'i külla. Selleks ajaks oli laskumist meil juba terve kilomeeter (kõrguste vahe). Viimane lõpp, enne jõge läks eriti järsuks laskumiseks – lisaks oli seal ka väga libe, sest uduvihm muutus tugevamaks ja seega tee märjemaks.

Napilt enne küla oli meie reisi esimene rippsild, mis nägi välja selline nagu ühele korralikule seiklusfilmile kohane – kitsa ja sügava jõe kohal rippuvad mädanenud ja katkised lauad, mis olid mitmeid kordi paigatud ning sellele vaatamata paiknes üle ühe tühjusse haigutav auk.

Jõudsin esimesena silla juurde ja mind märkasid kohe all jõe ääres istuvad mehed, kes midagi kohe seletama hakkasid ning kätega vehkima – ei tohi vist üle minna tegin kiire järelduse. Ümber silla kummagi otsa vedeles maas mitmed uued ja terved ning pealtnäha tugevad lauad – silla lappimise või suisa ümberehitamise jaoks - eeldasin.

Selleks hetkeks kui Anni ja Martin ka sillani jõudsid ronis üks neist meestest alt üles ning hakkas midagi vihikuga vehkides seletama – donation, donation. Arvasin kohe, et niisiis - nüüd me siis nende kurikuulsate maoistidest võitlejatega kohtusimegi, kes kuuldavasti 1000NR’i näost küsivad annetusi.

Meel muutus veidi paremaks kui nägin, et lehekülg, mille ta meile esmalt ette viskas enda vihikus sisaldab makseid suurusjärgus 100NR’i inimese kohta ja vaat et mõnel pool isegi vähem – see on hea uudis mõtlesin kohe. Samas meenus mulle, et meil on vist vaid miski 200 ja veidi peale ruupit peenikest raha ja kõik muud kupüürid on 1000’sed ja kindlasti pole neil sellest tagasi anda.

Saime lõpuks aru, et tegu on siiski miski külameeste pundiga, kes sillaremondi jaoks pappi küsivad ja näitasivad siis lisaks trekkijate annetustele ka kohalike majutusasutuste toetuste lehte ning külaelanike oma – hea seegi, vähemalt ei ole maoistid.

Rääkisin talle siis ära, et ma läen ja proovin kõigepealt silla ära ja siis teisel pool, kui kõik me oleme üle annan selle toetuse – seda tegin selleks, et saaks rahus peenraha üle lugeda.

Üleminek oli paras jube, aga kuna ma olen alles hiljuti Eestis ühe rabamatka raames veel kolm korda hirmsamast rippsillast üle läinud (sama seljakotiga), siis tundus see vaat et täitsa OK isegi ;).

Teisel pool lugesin siva üle, et meil on väikest raha täpselt 280NR’i ja seega tuleb neil leppida selle summaga meie kolme poolt – võtsivad kenasti vasta ja kirjutasime enda nimed kah sinna rullikeeratud vihiku lehekülgedele teiste trekkijate sappa.

Tõele au andes, siis see oli meil terve reisi jooksul nähtud sildadest kõige kehvemas seisus olev – seega las teevad teise korda jah. Üldiselt võib öelda, et põhimagistraalide ääres üle suuremate jõgede minevad sillad on kõik uued ja metallist rippsillad, mis näevad väga head ja usaldusväärsed välja – paistab, et kas riik või siis kohalikud on sinna alla korralikult raha pannud – ja see on hea!

Külla sisse jalutanuna tegime väikese pausi ja arutasime mida edasi teha – õhtale jääda tundus nagu natuke vara, samas järgmine suurem küla on umbes-täpselt sama kõrgel kui Melamchigaon, aga sinna saamiseks tuleks laskuda ligi 650m ning pärast seda tõusta seega teist sama paljut. Ja me olime niigi juba laskunud terve kilomeetri.

Nendele, kes pole varem mägedes matkamas käinud ütlen, et kuigi laskumine tundub olevat kergem ja lihtsam, siis tegelikkuses juhtub kõige rohkem õnnetusi just laskumistel ning kui õnnetust ka ei juhtu, siis laskumisel saavad põlved ja hüppeliigesed kõvasti suurema koormuse kui tõusudel – seega pärast kilomeetrist laskumist olid me jalad juba parajalt läbi.

Otsustasime, vaatamata kõigile vastuargumentidele, siiski järgmisse küll minna – et seal siis näiteks järgmise päeva täis puhkepäeva teha ja mitte edasi ega üles ega alla poole liikuda. Pealegi kirjutas raamat, et Tarkeghyang olla selle oru kõige suurem küla ja isegi postkontor olla seal olemas – seda viimast me siiski ei suutnud tuvastada.

Uurisime kohalike käest, et kaua sinna külla minek meil aega võiks võtta ja erinevatel andmetel kulub selleks 3-5h. Meil läks lõpuks 4h – aga see eest olid need 4h väga piinarikkad. Alla suure jõe äärde jõudsime 1h. Seal tuli meil taas üks puulaudadest ja trossidest ehitatud rippsillast üle saada – see oli aga palju paremas seisus kui to eelmine.

Ning sealt alt ülesse mäkketõusmine algas sellega, et kippus taas vihmale. Lisaks, kuna me olime jube madalale laskunud, hakkasid erinevad putukad meid tüütama, kes ümber me peade lendasid.

Rajad, mida mööda me tõusu võtsime, olid ikka väga peenikesed ja kaheldava väärtusega – seetõttu tegime vahepeal peatuse ning ma tõttasin ilma seljakotita veidi maad ülesse, et kõrgemalt paremat ülevaadet saada. Seal aga suures segaduses tuli lähedal asuvast (nii kuskil 150m kaugusel) majakesest üks naisterahvas uurima, ega ma eksinud ole ning juhatas, et me oleme täitsa õigel rajal ja et just siit see tee üles lähebki (meie oleks oma napi aruga veel horisontaalselt veidi edasi läinud ja siis järgmise oja juures ülesse keeranud). Ja juba kõlas naise suust, et aega kulub vaid 1,5h :).

Siis tuli aga päike välja – st. läks jube palavaks taas, isegi tuult ei olnud karva võrragi eest :(. Viimased paar päeva oleme, erinevalt varasematest päevades, tarbinud suure südamerahuga mägede vett – väga hea ja maitsev ning kõhtu ei sega ta ka kuidagi moodi. Nii kulus praegugi meie täidetud pudelid ära enne igat järgmist veevõtukohta või voolikut.

Viimased sada meetrit tõusu enne küla sattusime ühe pakikandja peale, kes oma koormaga just puhkust tegi. Oli teine väga kidakeelne või siis lihtsalt ei vallanud inglise keelt sõnakestki. Küsisime igatahes kohanime – Tarkeghyang – ja ta osutas mööda teed edasi ülesse, vaadanud, et me ei läe edasi (tegime vee joomise pausi just) võttis ta ise koorma kukile, läks meist mööda ning kutsus enda järel kõndima – seda me ka tegime. Kuna me liikusime temast veidi kaugemal tagapool, siis iga kurvi juures vaatas ta mureliku näoga meile järele, et kas me ikka tuleme.

Külla jõudnuna võis tema silmis kergendustunnet näha – väetid valged said päästetud ;). K1800 olimegi siis külas kohal. Kohe küla alguses oli kena sisehoovi ja niidetud muruga külalistemajake. Tahtsime sinna juba sisse astuda, kui peretütar välja ilmus ja meie küsimuse peale, kas neil vabu kohti on, saime eitava vastuse.

Hiljem mõtlesin, et eelmistes külades me isegi ei küsinud, et kas vabu kohti on vaid, et palju koht maksab – ja igal pool oli kohe kohti pakkuda, siin siis nüüd sedasi – täiesti üllatunud olime selle peale.

Soovitati minna üle oja, kus asuvat selle küla hotell – hotel Tarkeghyang, et seal on palju tube, ehk leidub meile kolmele seal pinda magamiseks – leiduski üks kolmene tuba (50NR/inimene), kuigi hotelli juurde jõudes avastasime, et hoov oli rahvast paksult täis. Selgus, et miski kari venelasi ja nende kandjaid olid seal peatuse teinud – õnneks nad hommikul lahkusid ja ei rikkunud meie vaba päeva enda kohalolekuga ära. Õhtu otsa lällasivad teised väljas ning kisasid rindelaule laulda – 9.mai ikkagi!

Seal hotellis saime end õnneks ka suhteliselt sooja veega, üle mitme setme päeva, taas puhtaks pesta. Mägedes on nii, et kui päikest paistab, siis on sooja vett ja kui ei paista, siis ei ole sooja vett – olenemata selles, mida hotelli ukse peal silt ütleb. Valdavalt on kõigil (ka pisematel) külalistemajakestel päikesepatareidega soojendatav veesüsteem, mis on täitsa efektiivne värk.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~7-8km; 7,5h
Kõrguste vahe: 1,6km laskumist ja 0,7km tõusmist

PS. Tagantjärgi võib öelda, et see oli ühtlasi meie kõige raskem päev, kuigi suurem osa sellest oli laskumist (erinevalt eelmisest päevast, mil sai 1,1km tõustud).