Pokhara – Kathmandu – Pashupatinath – Kathmandu

Ärkasime kuskil k0700 ajal, einestasime (seekord siin samas hotellis), tasusime hotelli arve ning põrutasime hotelli makstud taksoga lennujaama.

Seal selgus aga, et kuna hommiku poole oli kehv ilm – sadas vihma – siis on lennud tunnike kuni poolteist edasi lükatud ja et me võime teise korruse restoranis seni kaua jalga puhata ja oodata.

Passisime siis seal teisel korrusel ja vaatasime kuidas erinevad lennufirmad – Yeti, Buddha, Gorkha ja Nepal Airlines üksteise võidu üles alla kimavad – pidid teised ju hommikusi lende järgi tegema. Vahepeal käis üks helikopter (midagi MI-8 sarnast) kah enda ringe tegemas.

Pilvede vahelt avanes taas vahepeal vaade mõnedele mägedele – aga ei midagi eriti paljut.

Lõpuks – kuskil tund hiljem – saimegi teele asuda. Meie lend oli kaunis tühi, seega saime valida sobiva istmerea. Muidugi oli tegu vaid kahe istmerealise väikelennukiga, seega saime välja vaadata mõlemalt poolt aknast, aga sellestki polnud tolku, sest lennuk lendas madalamalt kui pilved olid ja nii ei näinud me miskeid kõrgeid ja suuri mägesid.

Paarkümmend minutit hiljem maandusime juba Kathmandu's. Tuletan siinkohal meelde, et bussiga läks meil 6,5h ;) ja hinna erinevus oli siis 63$ (~4100NR) vs 400NR. Seega on bussisõit 2 korda kallim kui arvestada hinna ja aja suhet (bussiga läks 20x rohkem aega ja lennupilet maksis vaid 10x rohkem raha).

Kathmandu's tundus just olevat sadu lõppenud – kõik oli veel märg ja õhk värske. Taksoga hotelli (200NR) jõudnuna pesime ja pakkisime end veidi ümber sõime lõunat ning põrutasime kohe Pashupatinath (takso 100NR) templi juurde – see olla siinkandi suurimaid hindu templeid ja kohti, kus hindud endi kadunukseid põletavad (sarnaselt näiteks Varanasiga ainult et siin ei teinud nad numbrit sellest, et turistid pildistavad).

Sissepääs Pashupatinath templi territooriumile läks 250NR/näost maksma.

PS. Päris templi enda territooriumile mitte hindusid ei lastudki – seda sai vaid ukse pealt kaeda. Aga igale poole mujale sai vabalt ligi.

Terve kaldaäär oli põletusplatse täis – need olid küll pisemad kui Varanasi's nähtud, aga toimisid sama moodi – puuhalgude peal põletati laibad ära ja tuhk loobiti kõrval voolavasse jõkke. Ja siis kui inimesed olid lahkunud tulid ahvid ning ‘puhastasid’ platsipealt viimasedki tükikesed ära.

Muidugi olid siin igasugused pullid ja lehmad rohkem hinnas ja austatud kui mujal linna peal – hinduistide tava. Ja ühe suurema templi väravast võis näha suisa miskit pirakat kullakarva pulli kuju kellel kellad tagant paistmas.

Mitte kaugel siit jääb Dwarika's nimeline hotell, mis ei oma küll tärne, aga on väga kõrgelt hinnatud ajaloolistest detailidest kokku ehitatud luksus hotell. Selle koha esimene omanik olla hakanud omal ajal lammutamisele läinud majade väärtuslikumaid osi – aknad ja uksed ja kõiksugu muu hinnaline kraam – kokku ostma ja siia hotelli ehitades neid kõiki ära kasutama. Ning nüüd näeb see kõik kokku väga kena ja uhke välja.

Saime teada, et LP oli siinkohal veidi mööda pannud ja valesti kirjutanud fakti, millal siinsetes restoranides rahvusmuusikat ja tantsu saab. Aga me ei lasknud end sellest heidutada ja võtsime niisama hotelli hoovis istet ja rüüpasime kosutavat jooki palavuse peletamiseks.

Saime ühelt kõrgema taseme asjapulga käest väikese külastuskäigu mööda hotelli. Lisaks ühele toale, kus meil õnnestus sees käia ja restoranile näitas ta suure uhkusega ka seina, kus olid peal kuulsuste pildid, kes kõik nende juures on ööbinud – alates prints Charles ja lõpetades Hillary Clinton'iga.

Toa hinnad on ka muidugi vastavalt tasemele (ja Nepaal'ile) – 165$ double room – ja seda praegu low seasoni ajal. Ruum, kus me saime korra sees käia oli Heritage Junior Suite ning selle hinnatase algas 300$.

Üks erinevus oli seal veel teiste kohtadega – nimelt kui mujal võeti lisaks kõigele ka 13%TAX siis siin oli lisaks veel juures 10% service charge. Igatahes koht tasus külastamist ja kel võimalust, siis sellel ka ööbimist. Või kui ka ööbida ei õnnestu, siis vähemalt üks luksuslik 6-22 käiguline Nepaali rahvuslik õhtusöök (vastavalt 22-34$) ikka tuleks kõne alla.

PS. Lisaks kõigele asus hotelli hoovis väike, helesinise veega bassein mille ühte serva kaunistasid vett sülgavad draakonipead.

PPS. Teenindajaskond, kellega meil kokkupuuteid seal oli, valdas väga head inglise keelt.

Tagasi linna saime peale pikka kauplemist taas 100NR eest, kuigi hind langes nii alla alles siis kui konkureeriv masin välja ilmus. Seega tasub alati võtta taksosid kohast, kus on neid palju.

Kuna lõunatades (enne Dwarika's hotelli juba) tuli väga suur kohaliku toidu isu peale, siis otsustasime külastada meie hotelli lähedal naaber tänavas asunud Thamel House nimelist restorani. Ka seal pakuti võimalust proovida kohalikest roogadest igalt poolt natuke, et saaks suurema ülevaate rohkematest toitudest.

Võtsime seal ühe set-lunchi kolme peale ning sinna kõrvale veidi ühte koma teist juurde – täiesti piisas meile kolmele sellest. Toit maitses väga hea ning kõhud said uhkelt täis. Toidu kõrvale pakuti ka kohapeal valmistatud riisiviina, mis olla 60% kangusega suisa – igatahes maitses küll karmilt – meie viin on ses suhtes leebem.