Trek 5p: Tarkeghyang(2590m) – Puhkepäev!

Otsustasime õhta, et magame hommikul niikaua kui aga und on – k0800’ni ;) (nagu hommikul selgus). Aga kuna venelased polnud veel ära läinud oma killavooriga ja mölisesid ikka veel hoovis ning majas, siis põõnasime veel veidi voodites, enne kui lõplikult üles tõusime.

Hommikusöök oli kosutav ja hea – üldse olid seal terve treki kõige paremad toidud ja vist ka kõige suuremad portsud. Vahepeal mõtlesime, et jääks veel kauemaks sinna, aga selle mõtte lükkasime kohe peast ära – sest niisama sisutult vedeleda ei viitsinud ja mägesid vallutada seal samas kõrval kah ei soovinud, sest see oleks olnud vaid 3590m (st 80m rohkem kui meie eelmise ööbimiskoha kõrgus).

Annil avastasime hommikul kaan'i – ju oli teine eelmisel päeval trekkides kuskilt külge hakanud kui peatust tegime. Mäletan, et avastasin seal rippsilla juures enda seljakoti vihmakatte pealt ühe ringi roomamas, kes kohe minema sai visatud. Pärast kaani eemaldamist oli meil hospitaliseerimine :) (loe: vedelesime taas niisama voodis ja ‘sülitasime lakke’) ja ainsa raamatu taaskordne lugemine.

LP’s leidsime koha, kus oli öeldud, et vihmaperioodi alguses võib trekkimisel mureks olla juba ka kaanid – tõdesime fakti – jah võivad küll :).

Lõuna ajal läksime üle oja tagasi - Tarkeghyang küla peale kollama. Selgus, et tempel on hetkel kinni (eelmisel õhtul kui saabusime, siis oli just avatud, aga ei suvatsenud suurte seljakottidega sisse marssida) ja avatakse ehk õhta k1700 ajal.

Jalutasime siis niisama mööda küla tänavaid, mis olid ehitatud stiilis - üks kitsam kui teine. Kuna oli kaunis sombune ilm siis eriti rahvast väljas näha polnud, aga mõned vanemad inimesed siiski liikusid ringi. Hiljem selgus, et sellel külal ongi mureks see, et vanad inimesed on vaid järgi jäänud – noored on kõik minema läinud.

Suundusime tagasi meie hotelli, et seal pärast väikest pikutamist lõunatada ning siis - arvake ära mida teha? – õige :), taas pikutada! Aja surnuks löömine on muide jube väsitav tegevus, eriti kui veel raamatuid kah pole, mida lugeda.

Otsustasime, et lähme k1700 ajal siis tagasi küla peale – tahtsin ikka väga sinna templisse sisse saada. Aga just siis kui olime end minekuvalmis seadnud – hakkas sadama. Ootasime siis väljas trepi peal mõnda aega, aga vihm ei tahtnud mitte järgi anda – Anni loobus miski hetk ja läks tuppa tagasi. Aga mõne aja pärast jäi vihm siiski piisavalt järgi ja saime niiviisi Martiniga koos ikkagi templi juurde jalutada – mis oli siiski jätkuvalt suletud.

Selle asemel siis vaatasime hoopis naabermägede taha loojuvat päikest ja pärast seda suundusime uue vihma eel tagasi hotelli, kus pikutasime kuni õhtusöögini. Vahepeal päeva ajal olid hotelli juurde siginenud kaks tüdrukut (austerlane ja sakslane – mõtlesime omakeskis, et vedas et nad eile ei tulnud :P) ning hiljem ka miski 5-6 liikmeline punt mehi (vist olid Tai'st), kes olla siin kandis paarkümmend aasta tagasi käinud ja kes pakuvad omal maal trekkimis giidi teenuseid just Nepaal'i reisidele.

Vestlesime sellises segasummasuvila seltskonnas terve õhtusöögi eel ja ajal – väga mõnus ja kodune tunne oli (mitte nii nagu päev varem).