[Nepaali reisikiri 2007]

Lisa 2: Reisikaart läbitud linnadega

2007-05-27T08:41:00.001+03:00

Photo @ - BC -

Täissuuruses kaart
Täissuuruses kogu Nepaali kaart

Läbitud kohad kaardil: India - Sunauli (piir) - Kathmandu - Swayambhunath - Patan - Kathmandu - Sundarijal - Chisapani - Chipling - Golphu Bhanjang - Ghyanggaon - Kutumsang - Kyuola Bhanjyang - Thadepati Bhanjyang - Melamchigaon - Tarkeghyang - Gangjawal - Sermathang - Melamchi - Kathmandu - Bhaktapur - Changu Narayan - Boudnanath - Kathmandu - Pokhara - Kathmandu - Pashupatinath - Kathmandu - Last Resort - Kathmandu
ROMDARYF

Lisa 1: Kulutused seoses reisiga

2007-05-27T08:40:00.000+03:00

Lähtusime reisil sellistest kurssidest:

1USD=65NR, 1EEK=5,5NR
1USD=40Rs, 1EEK=3,6Rs
1EUR=15,65EEK

KULUD ENNE REISI (kahe inimese omad kokku):
12 941.-EEK (st. 6470.-EEK/inimene)

1. Lennupiletid
TLN-HLS-DLH-HLS-TLN: 2x3343.-=6686.-EEK
2. Viisa (India): 2x55,5EUR=1740.-EEK
3. Nepal Lonely Planet: 385.-EEK
4. Meditsiini- ja hügieenitarbed:
Lariam (Indrek): 332.-EEK
Malarone (Anni): 700.-EEK
Shampoon: 99.-EEK
Päevituse eelne+järgne: 2x129.-=258.-EEK
Viin (2x0,5l plastpudelis): 2x79.-=158.-EEK
Gefius tabeltid: 2x70.-=140.-EEK
Söe tabletid: 70.-EEK
Elastik side: 35.-EEK
Solpadein (peavalu vastu): 2x33.-=66.-EEK
Silmatilgad: 159.-EEK
Kõrvatropid: 50.-EEK
Sudafed: 70.-EEK
Plaastrid (2 rulli): 63.-EEK
5. Rongipiletid DLH-Gorakhpur: 2x315.-=630.-EEK
6. Reisikindlustus (Seesam): 2x592.-=1184.-EEK
7. Müslibatoonid + Mõnglid: 8x4,4 + 12x6,7=115,6EEK

KULUD REISI AJAL (kolme inimese omad kokku):
28 374.-EEK (st. ~9620.-EEK ühele) + suveniirid

KÕIK REISIGA SEOTUD KULUD KOKKU (kahe peale):
35 469.-EEK (st. 17 735.-EEK ühele inimesele)

SUUREMAD KULUALLIKAD (ühele inimesele):

1. Lennupilet TLN-DLH-TLN: 3343.-EEK
2. Lennupilet KTM-DLH: 1690.-EEK
3. Lennupilet Pokhara-KTM: 745.-EEK
4. Bhote Koshi rafting: 957.-EEK
5. India viisa: 870.-EEK
6. Nepaali viisa: 348.-EEK
7. Nepal Lonely Planet: 385.- (tegelt kamba peale)
8. Reisikindlustus (Seesam): 592.-EEK
9. Rongipilet DLH-Gorakhpur: 315.-EEK
10. Turismimaks Nepaalist väljumisel: 247.-EEK
11. Ööbimised (kokku 22 ööbimist): 1160.-EEK

DLH-HLS-TLN

2007-05-26T08:26:00.000+03:00

Pärast einet lugesime pikalt raamatuid ning Martin käis ning kauples selle AC jama pärast meile toas olemise aega 2h juurde, seega saame välja kolida alles k1400 ajal.

Õnneks oli temp sel päeval jahedam kui eelmistel – äikesevihma ähvardas taevast alla tulla – see tegi õhu värskemaks ning lisaks sellele puhus karmilt tugev tuul, mis ajas tolmu ja liiva õhus ringi.

Kui me pidime toast välja kolima, siis tassisime pakid esimesel korrusel olevasse hoiuruumi ning käisime tolles heas restoranis söömas – võtsime veel viimast ja istusime siis taas hotelli katusel ning süvenesime raamatutesse.

K2100 ajal istusime juba eelnevalt kokku lepitud ja tellitud taksosse (200Rs/kokku) hotelli ees ning põrutasime kimades mööda juba pimedaid Delhi tänavaid lennujaama poole. Lennujaamas sisenesime esmalt ooteruumi, mis asub terminali peahoone vastas kohe (sama katuse all) – sinna saab 5h enne lendu tasuta sisse, muul juhul tuleb veidi kukrut kergendada. Lennuterminali endasse sai 3h enne lendu alles sisse (nii oli vähemalt seina peal neil kirjas).

Huvitav oli see, et kui terminali oli 4 sissepääsu, siis kolm esimese juures olid pikad pikad järjekorrad ning neljas oli täiesti tühi. Pärast kolmetunnist ootamist ooteruumis suundusimegi sellest värava poole ja olime minutiga sees :)

Nüüd jäi meil kenasti aega igasuguste toimingute jaoks nagu näiteks viimaste india ruupide vahetamisele dollarite vastu, pakkide turvakontrolliks, check in’iks, passi kontrolliks ja enda turvakontrolliks – seal viimases selgus, et olin oma väikese, pea 8 aastat tagasi kingituseks saadud ja noa teral minu nime – Indrek – graveeringut kandva swiss noa käsipagasisse unustanud :( :( :( :( See oli vast valus löök, sest mis iganes ma seal ka ei teinud või rääkinud, kaasa ma seda kuidagi lennukile ei saanud ja nüüd siis käib mõni sealne turvakontrollimees selle noaga pappaiasid lõikumas. Muide, sel ajal kui ma seal enda nuga tagasi nuiasin nägin, et paljudelt võeti ära näiteks tavalisi patareisid. Ainult need, mis olid seadmes sees, lubati üle, aga kõik varu omad võeti ära.

Lend hilines oma stardiga veidi, aga Helsinkisse jõudsime õigeaegselt – ju meil oli pärituul. Kuna lennukis oli parajalt vabu kohti, siis ma magasin pea terve tee üle kolme tooli ja nii jäi mul isegi üks söögikord vahele.

K0800 olimegi juba Helsinki's kohal ja seal selgus, et ka Tallinn'a lend hilineb veidi. Aga muretsemiseks polnud enam vähimatki põhjust. Ka ilm oli ju eilse Delhi 40kraadi asemel hoopis põhjamaiselt jahedam – vaid 11kraadi ;) ikkagi suvi ju :P

Moosiriiul HLS-TLN lendas seekord palju sujuvamalt ning ei hüpanud ega kõikunud tuulepuhangute käes. Tallinna's oli ka tunduvalt soojem (võis ehk olla 20kraadi ringis).

Martini ema oli autoga vastu tulnud ja nii saime kerge vaevaga kodutänavale, kus meid ootasid avasüli terve tänavatäis kollaseid võililli :D Nii hea oli kodus olla.

PS. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis järgmisel päeval pidime mõlemad juba tööle minema ning nii oligi päev või paar hiljem juba uuesti soov, et võiks kuhugi reisima minna – näiteks Sitsiilia'sse.

Delhi

2007-05-25T09:12:00.000+03:00

Kuni hommikuni oli kõik kenasti, siis aga kuskil k0730 ajal jäi meie armastatud ja kõrgelt hinnatud AC äkki ootamatult vakka :O. Ei tea mis talle sel hetkel ei meeldinud. Õnneks saime ta kerge vaevaga siiski tööle tagasi. Siis hakkas ta aga soovitud 24kraadi asemel sootusk 18kraadi välja puhuma ning kui me kuskil k0900 ajal katusele otsustasime hommikust sööma minna (mis oli inclusive) jäi AC lõplikult vaid, ega võtnud enam kuidagi pilti ette. Ise arvasime, et ju kaitsme välja viskas kilbis.

Õnneks oli meil ka tavaline ventilaator laes olemas – ja nii jätsimegi selle sinna üksi ringi uhama, et miskigi tuul tekiks.

PS. Ahjaa! Üks erinevus on India ja Nepaal'i hotellidel veel – kui Nepaal'is muretsesime, et kas kuuma vett saab, siis praegu on India's pigem see mure, et kas peale kuuma vee kah midagi on? ;)

Veesüsteemid töötavad ju mõlemal pool sama moodi – katusel asetsevad veetünnid köetakse päikeseenergia poolt kuumaks ning kui päikest on siis saab sooja vett kui pole, siis ei saa. Kui on aga palju päikest ja õhk on ka tuline, siis saab ka külmaveetünnist (mis samuti katusel paikneb, aga pole päikesepatareisüsteemiga ühendatud, aga saab päikese otsekiirgust siiski) kuuma vett.

Veetsime katusel olles aega kuis saime – seal õnneks liikus õhk (tuuleiilid käisid katuseid mööda ringi) ja kuskil k1500 ajal suundusime naaberhotelli einestama ning õlutit jooma. Seal selgus aga (mida me muidu ka eelmine õhtu teada saime), et õlutit Delhi's nii kergelt ikka ei saa küll ja kui saab siis pudel maksab kuskil 200Rsi :O (see teeb nii umbes 55kr eesti rahas).

Seega ei jäänud meil muud üle kui taas sinna kuulsasse AC’ga söögikohta - Malhotra - einestama minna, kus me juba eelmine õhtu juhuslikult olime sattunud. Muide see olla päris tuntud koht – ukse juures oli seina peal – nii inimese kõrgune või kõrgem veel – plakat ajalehe väljavõttega, kus seda kohta kiideti usinasti. Lisaks veel oli kuskil ära märgitud ka see, et LP on neid kiitnud. Ei saa isegi nende kohta midagi muud kui vaid kiidusõnu lausuda. Vahest jah seal polnud vinge resto moodi palju ruumi ja ilusat sisustust – aga toidud maitsesid küll kõik väga head.

Kuna nimi ei meenu, aga soovitada tahan, siis see söögikoht asus Prince Polonia juures umbes 50-100m kaugusel üle väikese ristmiku, aga siiski samal Tilak Gali tänaval kus eelpool mainitud hotellgi. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli neil seal isegi suur neoontuledest silt väljas.

Tagasi tulles kurtsime retseptsioonis enda AC muret ja lubati asi kiiresti korda teha. Selle ajaga kui me teisele jõudsime, kus me tuba oli, jõuti alt juba sinna helistada, ning valvekoristaja püüdis kohe ka kilbist meie AC kaitset sisse lülitada. Sai teine korra ka särtsu sealt – ju ikka miski jama on neil selle elektrisüsteemiga. Vähemalt esiotsa AC taas töötab.

Lugesime veel mõnda aega ning käisime mööda Main Bazaar'i ringi kolamas, et esmalt alles jäänud Nepaal'i ruupid ära vahetada (hotellis nad seda teha ei tahtnud). Turu peal leidsimegi kohe miski koha, kus vahetada sai – paganama kehva kursiga vahetas – aga kuna summa oli väike siis ei viitsinud kaubelda kah.

Turu peal oli sel hetkel kõike head ja paremat saada – nii pappaiad kui arbuusid kui paljud teised eriskummalised ja tavalised puuviljad ja muud head asjad olid kõik valmis just saanud ning nüüd müügis. Ise ei ostnud sealt aga midagi – Kathmandu's sai neid niigi söödud (eriti Anni ;) ja praegu polnud selle palavaga erilist isu nende järgi enam.

Tagasijõudnuna avastasime, et tervel meie korrusel on AC’dega probleeme. Ja arvatavasti võis selle põhjuseks olla meie naabrite AC, sest see sülgas vahetevahel tuld kui valvekoristaja seda sisse üritas lükata.

Telliti elektrik kohale! See jõudis kuskil 15min – päris siva võiks öelda. Ise asi kas ta tuli sama maja miskist otsast (mis pole ka välistatud) või siis kaugemalt.

Kuna me olime seda elektrikut ootamas, siis hoidsime igaks juhuks ust lahti, et näha kui ta ilmub ja nii juhtuski, et kuulsime kui keegi koridori peal uuris, kus mr. Indrek elab! Olin üllatunud, kes mind küll otsib – kui silmasime mööda trepikoda ühte suurt kasvu kiilakat ja suure habemega meest tulemas, kes oma vanuselt just väga vana veel polnud. Tundsin kohe esimesest silmapilgust Wenna ära ja tervitasin teda end tutvustades. Kuna aga ta otsis ühte teist Indrek'ut, kes ehk ka siin hotellis paikneb, siis ei teinud pikka juttu ning suundus tagasi sinna kuhu ta ennist teel oli.

Sain vaid paar lauset vahetada ning teada, et olid teised (uhuuduur) just Iraan'i viisad kätte saanud, ning valmistusid taas teele asuma. Soovisime siis head pedaalismist neile.

PS. järgmise päeva hommikul avastasime hotelli katusel hommikueinet võttes, et tõesti tõesti – oligi veel vähemalt üks paar eestlasi samas hotellis ööbimas – maailm on ikka sigadema väike ma ütlen.

Elektriku saabudes tuli ta kohe meie AC’d uurima ning selle aparaadi toiteblokki välja vahetama. Täitsa karm oli vaadata tema töö stiili ning seda, kuidas kaablid seina sees veetud olid – ütleme, ise ma sinna näppe poleks pistnud ;)

Kuna aga toitebloki äravahetamisega asjast asja ei saanud, siis pakuti meile seal samal korrusel kõrvaltuba, kus oli ka kolm voodit nagu meil nõutud oli ja ka aken õue (seekord suuremasse õue kui seda eelmises toas oli) ning muidugi AC seina peal. Viimane polnud küll nii ultramoodne kui eelmine, aga vähemalt töötas.

See tundus alguses, et ei tööta piisavalt jahedal temperatuuril ja öösel oli kaunis palava magada. Alles järgmisel päeval avastasime, et AC regulaatorpuldil (nihk-skaalaga) oli meil nupud jäänud täitsa lõppu lükkamata.

Aga õnneks oli see meie viimane öö Delhi's ja 44kraadises kuumuses ;)

Kathmandu – Delhi

2007-05-24T08:37:00.000+03:00

Kuna öö otsa polnud suuremat und, siis tõusin juba enne k0630’t üles.

Ja kuna nii vara magab veel ka Kathmandu, siis pakkisime oma asjad kokku – sest täna ongi siis see päev, kus me hakkame kodu poole tagasi minema. Esialgu küll alles Delhi'sse, kus me siis paar päeva peame mööda saatma, kuuldavasti olla seal praegu 44kraadi :) – saab lõbus olema :D

Miks me just täna tagasi peame minema? – seda sellepärast, et kui me Kathmandu'sse jõudsime pärast ülipikka ja hilinenud rongisõitu (02.mai-03.mai) otsustasime, et tagasi me ei riski ja vist ei viitsiks kah seda loksumist (lisaks 24h rongisõidule tuli ju lisaks veel 2h jeepi ja 8h bussi) sama pulli uuesti läbi teha.

Ei riskinud sellepärast, et meie esmalt tagasisõiduks bronnitud rong Gorakhpur-Delhi oli sätitud küll enam kui 12h varasema saabumisega Delhi'sse, kui lennuki väljumine Delhi-Helsinki, kuid nagu näha oli ei pruugi ka sellest ajavarust piisata.

Nii ostsimegi juba esimesel päeval Kathmandus tagasilennu piletid Kathmandu-Delhi. Aga meie kahjuks oli vabasid kohtasid vaid 24. või 27mai saada ja kuna viimane kuupäev oli meile juba liiga hilja, siis tuli varasemaga leppida. Hiljem mõtlesin, et vahest sellepärast olid lennud täis, et 25.-26.mai olid ju reede laupäev!

Kuskil k0900 ajal einestasime ja jalutasime niisama linna peal ringi ning hiljem veetsime tunni interneeduses, et uudistada, mis siis vahepeal ka Eesti's toimunud on. See tunnike internetis polnudki alguses üldse plaanis, aga eile õhtul poest läbi tulles ja sealt suuremat ostu tehes saime kaks tasuta tunnist kupongi interneti jaoks – ei saanud neid mitte kasutamata jätta :)

Edasi lesisime ja püüdsime uinuda oma hotellitoas, et öist kehvastimagamist tasa teha. Pärast k1230 kolisime lõplikult välja ja põrutasime taksoga lennujaama (200NR).

Lennujaamas oli sissepääsul pikk järjekord – miskid tüübid (hindud) asjatasid taas oma miljoni kotiga seal ees. Saime siiski lõpuks sisse ja läksin kohe seda maalt väljumise turismimaksu maksma – kui mu mälu mind ei peta, siis mööda maad väljudes, seda vist ei tulnud tasuda, või siis oli ta väiksem summa. Lennujaamas aga tasusime lõpuks 1356NR/inimene.

Checkinnisime ennast ja lasime igas võimalikus punktis ja igal võimalikul asjapulgal enda pagasit kontrollida. Neid oli seal tõesti uskumatult palju – ukse peal, pärast check in’i, pärast passikontrolli ja veel enne lennukisse sisenemist kah lennuvälja keskel :O. Viimane koht oli küll selline, mida ma polnud eales varem näinud. Enne lennuki peale minevat treppi oli ratastel putka kohale aetud ja seal kontrollitigi.

Kusjuures kahes kohas - ukse peal ja pärast passikontrolli oli lisaks käsitsi sorimisele veel läbivalgustamine kah. Ka keha kontrolli tehti topelt - nii check in’i kui passikontrolli järgses turvakontrollis.

Eriti pull oli seal aga vedelike kaasavedamise lubamis süsteem. Nimelt pudel võis kaasas olla küll nii suures kotis, kui ka käsipagasis, ainult, et kui tegu oli näiteks alkoholiga, siis selle kork pidi olema nii suletud, et oleks näha – pole avatud veel. Loeti lisaks sõnad peale, et enne maandumist mitte avada.

Tax-free tsoonis, kus me nüüd veidi pidime aega ja raha laiaks lööma oli aga see jama, et seal lihtsalt polnud peale söögi ja joogi mitte midagi tarka osta. Vaid mõned pildiraamatud (õhukesed ja igavad), mille eest küsiti aga hinge hinda. Nii otsustasimegi pärast väikest kiirtoidueinet, et võtame Nepaal'i ruupid India'sse kaasa.

Kuskil nägin seal silti, et üle miski summa (võis olla niteks 10 000NR) ei tohi Nepaal'i ruupisid üle piiri sulas viia. Või oli seal hoopis kirjutatud, et suured rahatähed ei ole lubatud – pagan vana pea ei võta enam seda infi kinni. Meil aga sellega muret polnund – järgi oli veel vaid miski ligi 500NRi ja seda ka väikestes kupüürides (valdavalt 100’sed).

K1600 startis nagu kellavärk lend Delhi suunas – ja kohe alguses oli parempoolse külje akendest, kus me täpselt istusime, kauneid ja lumiseid tippe näha – need olid juba 8000’sed! Ja kuna me tõusime, nagu rahvusvaheliste lendude puhul tavaks ikka oma 10 000m peale, siis võis üheaegselt näha nii Everest'i kui Annapurna regiooni tippe. Kahjuks möödusid nad meist (st tegelt meie neist) nii kiiresti, et ei jäänud just väga kaua aega nende imetlemiseks ja pildistamiseks. Pealegi lennuki mitmekordsed aknaklaasid mõjusid pilditegemisele niigi kehvasti. Midagi me aga siiski peale saime. Ja 8000’sed on nüüd oma silmaga nähtud.

Veidi enam kui tunni pärast maandusime juba 44kraadises kuumuses Delhi's :). Pagasi kättesaamine ja piiriületus sujus viperuste ja viivitusteta ning kohe kui terminalist väljusime saime ukse ees seisnud lennujaam-kesklinn ekspressbussile (millega me ka eelmise reisi ajal sõitnud korra olime). Hind oli endiselt 50NR/inimene ja kuskil kolmveerand kuni ühe tunni pärast olimegi õhtuhämaras Delhi kesklinnas. Hetkel see 44kraadi ei tundunudki väga hull.

Jalutasime Connaught Place juurest, kuhu meid maha pandi, New Delhi raudteejaama juurde (see vahemaa ei olnud teab mis pikk – vaid mõned sajad meetrid) ja proovisime alguses Martinile Agra rongi pileteid osta homseks – loobusime aga niipea kui nägime kui pikad (endiselt) siinsed piletiputkade sabad on.

Main Bazaar'i tänava otsas (otse New Delhi raudteejaama territooriumi ühe sissekäigu juures) kauplesime end kolmekesi koos kõigi oma kodinatega (kolm suurt ja kolm väikest seljakotti) väikese riksha peale ning põrutasime mööda hilisõhtust inimestest ja erinevatest liiklusvahenditest tulvil turutänavat meie hotelli poole. Kuigi ma teadsin, et hotell siin kaugel olla ei saanud, siis me olime parajalt läbi niigi ja see riksha maksis ju vaid 50Rs’i, mida polnud jalavaeva vähendamise eest üldse mitte palju.

Kümnekonna minuti pärast olimegi juba vana tuttava hotelli Prince Polonia ees. Toa saime sama, mis eelminegi kord – sest olin interneti teel Kathmandust sellekohase maili neile saatnud ja kinnituse vastu saanud.

Esimese asjana (kokkuvõttes tegelt ainsa asjana ;) hakkasime kohe enda AC aparaati seadistama ja esmalt tundma õppima, et sealt ikka õiget temperatuuri ja õigel kiirusel välja tuleks ;) Käisime veel vaid kuskil 100konna meetri kaugusel restos (samuti AC’ga :) õhtust söömas. Öösel oli magada väga hea – tuba oli mõnusalt jahe :)

Kathmandu

2007-05-23T09:13:00.000+03:00

Uni oli hea, kuigi ärkasime suht vara – juba k0700 ajal nagu meil siin ikka kombeks on olnud tavaliselt.

Vedelesime mõne tunni niisama – Anni luges taas enda raamatut ning mina arvutasin reisi kulusid kokku ning palju meil võib veel umbes kuluda. Seda selle pärast, et meil hakkas sularaha otsa lõppema ja pidime nii veidi cashi juurde võtma.

Hommikueineks-lõunaks sõime Le Bistro nimelises söögikohas pannkooke ameerika moodi. Nii oli vähemalt seal menüüs kirjas – pannkoogid banaani, mee ja jäätisega. See oli vast hea energiapomm ;). Maitses igatahes väga hea, soovitan kõigile seda, kes Kathmandu'sse satuvad.

Edasi suundusime Garden of Dreams nimelisse aeda, mis nägi ülikaunis välja koos oma veesilmade, aiamajakeste ja kõigi nende lõputu arv erinevate lillede ning taimedega – tõeline paradiisiaiakene.

Sissepääs on suure kivist müüri sees ja alguses nagu ei kutsugi sisse astuma, aga tasub seda kindlasti teha – meie ajal ei olnud seal pea üldse inimesi (vahest selle pärast, et selle vedelemiskoha eest küsitakse 160NRi valge turisti käest ning miski raha ka kohaliku käest).

Eriti vinge on see koht veel siis kui on kaunis päikseline päev nagu seda meil oligi. Pildistasime kohe iga nurga alt seda kohta. Hiljem vedelesime ühe puu varjus valmis pandud mati peal ning mõnulesime linnulaulu kuulata ja värsket tuulehoogu tunda enda näol.

See oli vast üks hea päev!

Algselt olla see olnud kunagi ühe rikka mehe era aed koos kõigi nende talvemajakeste ja suvemajakesti ja muude hoonetega aga eelmise sajandi keskel vajus ta unustuste hõlma. Vaid teadjamad inimesed käisid seal paaridena romantikat tegemas. Nüüd on ta juba taas pea täis hiilguses, vaid veel mõned asjad vajavad veidi putitamist – ja sellega tegeletakse seal ka usinasti.

Õhtul võtsime siis veidi raha juurde kuna meenus, et lennukiga riigist lahkudes tuleb lisaks kõigele miski 1356NRi turismi maksud maksta ühe inimese kohta. (Selle kohta on LP’s täpsemalt juttu)

Õhtuks sõitsime aga Martinile Dwarika's hotelli külla – kuna ta oli oma esimeses mailis meid selleks õhtuks õhtusöögile kutsunud. Enne seda aga külastasime kohalikku välibasseini, mida palistasid ühest küljest väga kaunid elevandipea kujulised veekanalid, ja võtsime veel viimast päikesepaistet sellest päevast.

Õhtusöömaaeg oli rahvuslikus stiilis väga kaunilt kujundatud restoranis – üldse oli seal iga tuba ja detail viimase peal välja lihvitult paigas. Toit ise oli kaunis sama mis me paar aega tagasi Thamel House nimelises söögikohas proovisime, vahest isegi Thamel House oma maitses paremini.

Anni kõhule ei sobinud seal miski asi üldse mitte – ei teagi kas see oli kohapeal valmistatud riisiviin või miski mu, aga igatahes keeras see tal sisikonna sassi. Martinil oli sama asi kergemas vormis öösel tunda andnud. Mul midagi väga ei juhtunud – aga öösel magamist segas kõht küll veidi.

See oli esimest korda Nepaal'i reisi ajal kui meil midagi sellist juhtus, ja seda veel nii kõrgetasemelises söögikohas – ei tea mis seal valesti oli läinud.

PS. Dwarika's hotelli restoranis oli üks hea nipp või õigemini pisidetail, mis klienditeenindusele taas plusspunkte juurde annab, nimelt sai iga klient personaalse menüü! See tähendas seda, et kui Martin päeval kohti broneeris, küsiti tema käest ka teiste külaliste nimesid ja sugu ning õhtul oli igale külalisele menüü peale tema nimi kirjutatud :). Minu nimes oli küll kirjaviga sees, aga see selleks ;)

Taas üks asi mis Eesti kohalikel restorani omanike tasub kõrvataha panna!

Kathmandu

2007-05-22T08:40:00.000+03:00

Magasime seekord mõnuga pea k0900ni välja. Vedelesime veel pärast seda ning ravitsesime end päikese põletuse vastu ja haigeid ning väsinud konte. Lihtsalt võtsime aega et olla :)

Martin ilmus meie ukse taha kuskil k1000 ajal – oligi lõpuks selle esimese poe üles leidnud, kus me talle sobiva seljakoti leidsime ning selt selle ka ära ostnud. Suur 75l seljakott ja maksis vaid 1600NRi, mis teeb eesti rahas kuskil 300EEKu. Hinnad on siin ikka odavad küll.

Lisaks uuris ta top end hotellide kohta infi – et ehk veedab viimased päevad siin Kathmandu's luksuslikku elu. Tase siinsetel hotellidel on sama mis Euroopa's aga hinnatase on kuskil 10x soodsam.

Hiljem suundusime Anniga kahekesi linna peale, et varajane lõuna või hiline hommikusõõk võtta ning lihtsalt veidi linnas ringi konnata – ilm oli ju super kena ja palav.

Tegime läbi ühe LP’s soovitatud jalutamise tuuri, mida me senini polnud veel täiest mahus teinud (vaid osaliselt miski päev sai seda mööda kõnnitud), jõime paar kosutavat jooki ühes Durbar Square rooftop restoranis ja pildistasime ilma ning inimesi. Anni luges aeg ajal ühte siit ostetud Mario Puzo (Ristiisa autor) raamatut nimega Omerta.

Kui tuul kippus seal katusel päikesevarje juba ära puhuma, siis laskusime taas maa peale ning vaatasime ühe püha hoone (Maju Deval) viimasel astmel istudes veidi ringi ning imetlesime Nepaal'i igapäeva elu. Vahepeal nägin veel ühte väikest actioni, kus politsei miskeid kaake taga ajas, ja nad ka kenasti kätte saivad.

Tagasi Thamel'isse jõudnuna läksime interneedusesse, et vaadata, kas Martinilt on kirju ;) – oli kokkulepe, et kui ta otsustab siiski lahkuda, siis on ta kuskil k1200ks meie hotellist läinud ja internetist kirja saatnud.

Kiri oli täitsa olemas. Otsustas siiski lux hotelli proovida ja sealse soodsa pakkumise vastu võtta (hetkel olla neil kaks ööd ja kolm päeva vaid 250$ eest + lisaks mitmed lisad).

Kirjutasime talle kohe vasta ja suundusime Shisa Terrace Bari õhtu oodet võtma ja aega parajaks tegema – juhul kui Martin me vastuse ikka kätte saab ja meiega seal õhtusöögi ajal ühineb. Aga ei käinud ta vist enam maili lugemas ja nagu hiljem selgis, ei viitsinud ta enda reservuaarist väljuda, et taas linna peale tulla. Nii sõimegi Anniga kahekesi õhtust ja jõime kõrvale kes õlut, kes mojito't.

PS. muide selles baaris maitses see juba täitsa mojito moodi, mitte nii nagu paar päeva tagasi ühes hoovipealses restoranis pakutu.

Map of Bhote Koshi

2007-05-21T08:43:00.000+03:00

Photo @ Peter Knowles

Täissuuruses kaart

Bhote Koshi jõe raftingu kaart. Siin märgitus sisse minemise ja välja tulemise kohad ei pruugi vist päris ühtida meie omadega, aga idee oli selles, et esimese päeva sõitsime jõe alumisel otsal ja teine päev ülemisel otsal.

Rafting 2p: Last Resort – Kathmandu

2007-05-21T08:15:00.000+03:00

Ärkasin pärast kehva magamata ööd väikese peavaluga. Aga see ei seganud meil bungee ja swingimis hüppeid vaatama minemast.

Osad raftingus osalejad said siiski enda pundi nii parajalt suureks, et bungee master ajas hommikuks enda meeskonna kokku ja pani silla peale köied välja.

Esmalt tehti paar swingimist – see oli siis tavaliste ronimisköitega (topelt) alla hüppamist, kus köied olid kinnitatud sillast kuskil 100kond meetrit eemal oleva üle oru jooksva topelt trossi külge. Ja hüppaja sai alguses vabalangemist oma mitu sekundit ning siis hakkasid köied teda pendlisse kiskuma, kus siis nagu suure kiigu peal tegi mitu mitu edasi tagasi kõikumist jõe kohal.

Kahjuks valisime vaatamiseks vala poole ja nii ei näinud me selle tegevuse viimast osa, aga silla pealt alla hüppamist saime kaeda küll paaril korral – siis aga otsustasime hommikust sööma minna. Hiljem nägime veel ka paari bungee hüpet. Meie telgid/öömajad asusid täpselt kalda ääres, nii et saime neid ka enda voodis lamades läbi väikese võsa kaeda.

Üks bungee või swingimis hüpe maksis seal 75$, mille eest sai kaasa ka vastavateemalise T-särgi. Kui nii võtta, siis Eestis korraldatavad vaid 40-50m kõrgused hüpped maksavad juba 500-700kr/hüpe, et tegelikult oli see seal oma 3x vingem ja pea sama raha eest. Kel tahtmist, siis see peab kindlasti proovima. Muidugi alati võib langevarjuga hoopis sootuks hüppama minna – saad selle raha eest kaks korda 4000m pealt hüpata ja 60sekundit vabalangemist! ;) – www.skydive.ee :D

Kui kõik olid söönud, soovijad hüpanud ning asjad pakitud kogunesime bussi, et sõita raftingu teise päeva alguspunkti.

Kuna meie eilsest meeskonnast oli järgi jäänud vaid Anni ja mina – sest kolm noormeest olid vaid ühepäevase raftingu valinud (vale päeva valisid – teine päev oli ikka kordades vingem), ning see nepaali noormees ja temaga koos olnud ameerika neiu läksid kanjoningi tegema. Nii oligi, et me saime teiseks, raskemaks päevaks endale täielikud algajad, kellel puudus ka eilne treening – aimasin halba!

Lisandusid siis seekord meile kaks india neiut, kellest polnud üldse mitte mingit tolku seal paadis ning kanadalastest noorpaar – vähemalt mehejõudu ehk veidi.

Lisaks kõigele oli meil seekord ka uus giid, sest eilne kiid oli teise süstaga päästemeheks. Nii tehtigi meie uutele liikmetele safety training ning siis veel koos meiega ka käskude treening ja saimegi teele/veele asuda.

Kohe alguses oli aru saada, et tänane osa jõest on karmim kui eilne – nii kui esimene laine üles lõi sai terve me paaditäis ülepeal kaela märjaks ;) – lahe!!!

Saime veidi maad edasi sõita kui miski järgmise suurema hüppe peal lendas väiksemat kasvu india tüdruk üle ääre, kelle kiirelt paati tagasi tõmbasime, ning ei läinudki palju aega kui veidi aja parast käis ka meie giid üle parda. Siis oli küll selline peata kana tunne, et mis nüüd siis teha, kuhu me paati juhtima peame või kuidas seda teha ;) – õnneks oli giid ikka nöörist kinni saanud ja paadist kaugele ei läinud ja peatselt saime ta ka paati sisse tagasi. Mõni aeg hiljem lendas aga teine (veidi suurem) india tüdruk üle parda. Seega funni oli meil kõvasti.

Probleem oli selles, et ei kumbki india tibi sõudnud eriti – ei aidanud meeskonna tegevusele kaasa. Nii liikuski meie paat tihti külg ees kärestikust alla – ei olnud piisavalt hoogu, et teda korralikult juuhtida.

Kuna meie Anniga istusime sel korral mõlemad kõige ees – kumbki kummalgi pool eessõudjad – siis oli väga raske vahest ette kuulda läbi selle veemöllu, mida meie giid seal hõikab. Nii palusime meie taga olijatel igaks juhuks käske üle korrata. Esimeseks olemisel oli üks huvitav omadus veel – kas nüüd just hea või halb, see olenes juba olukorrast – esimesed said alati esimese veesahmaka ning enamasti kõige suurema hoobi :)

Lõuna ajaks jõudsime kohta, kus giididel tuli paadid omal käel ja jõul läbi juhtida – lihtsalt nii võrd ohtlik oli see meile algajatele. Suure kiirusega kurvi võtta ja seda suurte kivide vahel ei olnud veel meie tasemele sobiv. Nii oligi, et giidid tulid kahekesi paadis sealt läbi ja rahvas jalutas mööda kallast.

Päeva teine pool oli muidu rahulikum, st veemöll oli endiselt vinge, aga juhtumisi väga enam polnud – kuni ühe kohani, kus me oma väikese hooga (mis meil juba tavaks oli saanud) jäime tagasilaskuva vee alla otsapidi (ühe suurema kivi taga)– esimest otsa pidi (seal kus meie Anniga istusime) :O

Meile tundus asi juba lootusetuna, sest iga kord kui me natukenegi juba nagu välja hakkasime saama kiskus vesi meid taas enda võimusesse tagasi. Ei julenud püsti ka tõusta, et paadi tagumisse otsa ronida ja nii paadi raskuskeset taha poole liigutada – sest kogu aeg tundus nagu iga hetk võime sealt niigi üle parda lennata. Anni silmist võis juba väga suurt hirmu näha – mine tea mis tema minu silmis nägi sel hetkel, kui nägi.

Aga lõpuks siiski saime sealt minema. Kokku võis kogu see pull oma paarkümmend sekundit kesta – aga meie jaoks tundus see terve igavik.

Välja saades avastasin (kiiruga pilku üle teiste paadikaaslaste visates), et keegi nagu oleks puudu – nimelt kanada noormees oli kadunud. Giid aga teadis juba, et on teine kenasti kaldale jõudnud, teise paadi juurde. Järelikult asi oli taas meie kontrolli all :). Hea seegi.

Selliste juhtumiste pärast ongi vajalik, et ka suurema seltskonnaga (nagu seda on näiteks raftingu paaditäis) peab IGA meeskonnaliige täiest hingest oma panuse kaasa andma, mitte teiste najal luuslanki lööma.

Päris enne lõppu oli veel paar karmimat kohta, aga neist tulime elusalt ja tervel läbi. Üks tagumine paatkond jäi küll viimasel 100 meetril kahe kivi vahele nii kinni, et nad pidid välja ronima ja paadi ümber kivi toimetama, et saaks ilusti teiste juurde vastaskaldale sõita ;) – amatöörid ma ütlen :P

Hiljem kuulsime, et kolmest teisest paadist olla kokku välja kukkunud vaid ÜKS inimene, meilt aga tervelt NELI, sealhulgas ka giid! Halb karma vist :(

Kummalgi päeval sõitsime kuskil 3h ja lõppkokkuvõttes jäime meie selle üritusega igatahes väga rahule – tasub Nepaal’is raftingule minna! Aga esimesel korral väga üle selle 2x3h poleks seda viitsinud teha kah – ehk teine kord jälle.

Kathmandu’sse jõudsime tagasi kuskil k1800 ajal. Einestasime ja käisime netis reisimuljeid kirjutamas – nüüd oli taas mida kirjutada – ning õhta läksime juba k2200 ajal magama. Rafting võttis ikka parajalt läbi võiks öelda.

PS. Esimesel päeval said mu põlved ja Anni õlad korralikult ära põletatud päikese poolt – seega on väga hea omada näiteks lühikesi põlvpükse (mis ka istudes põlvedeni ulatuks) ja miskeid varukaid omavat särki (sobib ka T-särk).

Kuna mu lühikesed püksid olid aga veidi liiga lühikesed (istudes), siis teisel päeval pidin pika varukaga särgi ümber vöö panema ja enda põlvedele laotama, et see edasist päikesepõletust takistaks. Aga nii palju oli siiski juba ära kõrvetanud, et hiljem (nädal või nii) tuli mul sealt jalgadelt ja Annil õlgadelt siiski nahk maha.

Rafting 1p: Kathmandu – Last Resort

2007-05-20T08:40:00.000+03:00

Äratus taas jube vara k0500! Polegi vist veel nii vara ärganud selle reisi jooksul.

Asjad said juba õhta pakitud, seega polnud muud kui suured seljakotid pakihoidu ja minema – hommikusööki ei hakanud suurelt sööma vaid närisime valmisostetud pitsatükke ja saiakesi, et suurem nälg hommikul kustutada.

Hommikul vara oli veel selline nali hotellis, et kuna me eelmisel õhtul meie retsepstiooni kuttidele enda raftimise plaanist (st hotellist lahkumist üheks ööks – TAAS!) ei teavitanud, siis polnud neist kedagi all valmis kah – vaid turvamees valvas ust. Aga see tüüp ei osanud ühtegi ingliskeelset sõna.

Hakkasime siis juba kirja kirjutama teistele kuttidele, et oleme ühe öö ja päeva ära ning tuleme veel tagasi – jätame suured seljakotidki siia. Siis aga ilmus tagatoast uniste silmadega üks neist hotelli kuttidest välja ning seletasime siis talle otse asja ära ;)

Ise veel eelmisel õhtul arutasime omavahelt, et huvitav, iga kord kui me oleme hotelli kas tulnud või hotellist lahkunud (olenemata kellast), on nemad seal valmis ja olemas – ei tea kas ikka magavad ka teised. Aga nüüd saime siis enda küsimustele vastuse ses suhtes ;)

Jõudsime esimeste seas Last Resort'i kontori ukse juurde, kus üks kutt juba ootas. Ning peatselt oli terve punt meid koos. K0600 ajal jalutasime Thamel'i serva, kus meid ootas buss, millega meid siis stardipaika viidi.

Kohe alguses juhtus üks vahva vahejuhtum, kus ühe tagumise istme pealt lendas läbi lahtise akna välja miski komps (hiljem selgus, et kellegi magamiskott) ja üks ameerika neiu tuli sellest ette teavitama (ärevuse noot endal hääles). Ning siis toimus umbes selline kahekõne:

Ameeriklane (neiu): Midagi kukkus just bussi aknast välja.
Giid (mees): Kas teie või meie asi?
Ameeriklane (neiu): Kas sellel on tähtsust?

Lõpuks siiski buss peatati ning umbes samal hetkel jõudis bussijuhi akna alla motikas, kes selle mahakukkunud vidina juba ka aknast sisse ulatas. Ameerika neiu hakkas juba välja tormama, et oma asjale järgi joosta, kui see sama giid kellega ta oli just rääkinud ulatas talle selle magamiskoti ja küsis, et kas see?

Ameeriklase silmad läksid suureks kui tõlla rattad ja imestas, et jajah.. see on tema oma, aga kus see juba siia sai. Vaatas veel mööda teed tagasi, kus buss oli just tulnud ning suundus siis enda kohale rahunema ning asja üle järgi mõtlema. ;)

Mulle kohe meeldib kui juba reisi alguses nalja saab – siis tuleb hea reis!

Seltskond oli üldiselt väga kirju, oli nii hollandlasi, rootslasi, ameeriklasi, britte kui ka meie – eestlased. Kokku oli meid nii kuskil paarikümne ringis, aga osad tulid veel sealt Last Resortist juurde – seega lõpuks sai meid nelja paadi jagu (23-24 reisijat + giidid + üks kajakiga päästemees).

K0900 ajal jõudsime stardikohta Bhote Kosi jõe äärde, kus meid pandi maha ja buss läks siis sinna Last Resort'i omadele järele. Niipea kui need oli saabunud saime seal samas ka lõunat süüa – korralik kõhutäis makarone ja salatit.

PS. Muide, muidu ma väga ketshupit ei söö, aga seal proovisin ja teate mis – see maitses täpselt sedasi nagu vanasti nõuka ajal meil müüdi seda naisterahva pildiga miski tshehhi või slovakkia ketshup – väga hea ühesõnaga!

Saime Anniga samasse paati koos 4 ameeriklase ja ühe nepaallasega, aga see nepaalane tundus olema nagu miski giidi õpilane vist. Iga paadi giid juhendas kalda peal ja pärast kalda ääres paadis enda meeskonnale omi märguandeid – sest eks nad hõikusid neid igaüks veidi oma moodi.

Esimese päeva sõit toimus jõe alumisel otsal – mis on vaiksem ja sobivam algajatele. Ning terve päeva peale juhtus vaid üks vettekukkumine kõigi nelja paadi peale kokku ning seda meie paadist. Seesama nepaali noor kutt, kes meil paadis oli. Giid käskis tagaistmel olnud ameeriklasel ja esiistmelt istunud nepaali kutil kohad vahetada, aga to ei pannud enda jalgu seal tagaistmel enam korralikult istme alla kinni ning esimese suurema laine peal käis mauhti üle serva vette.

Ja vaatamata vaiksemale jõe osale oli vee vool siiski piisavalt tugev , et kutt kandus kiirelt paadist ette. Õnneks saime talle kiirelt järgi ning kutt tagasi paati. Suures ähmis oli ta aga mõla minema lasknud ning nii hakkasime seda nüüd jahtima. Järgmise paari käredama koha järel saime ka sellele ühe vaiksema koha peal järgi ning kätte.

Üldiselt aga sujus meil sõit kenasti ning viimastel kärestikel töötas meeskond juba ühtselt ning hästi – meie giid oli veel paras naljanina ning enne lõppu, kus vool oli vaiksem andis ikka veel käsklusi nagu oleksime olnud kuskil karmis vees – ise naeris taga selle üle ;) – kapteni sõna laevas on ju seadus :P

Õhtuks sõitsime siis Last Resort'i, kus asub ka maailma vist üks kõrgemaid bungee hüppamise sildasid – 164m. Ning nii mõnigi raftija oligi tulnud siia sooviga ka see nali hommikul ära proovida. Selleks pidid nad aga kuskil 4-5 inimest kokku saama, et bunge master oma meeskonna kokku ajaks ning köied üles paneks.

Õhtusöögi ajal ajasime ühtede rootslaste ja hollandlastega meeldivalt juttu ning promosime Eesti't ;). Anni leidis taas ühe kaani üles – või siis pigem vastupidi. Läksime pärast rammestavat päeva, korralikku kõhutäit ning mõnda pudelit õlut varakult magama – homme pidi ju see raskem osa tulema ja meie paadi meeskond pidi kah uus tulema – osad olid vaid ühepäevasel raftingu tripil.

Kathmandu

2007-05-19T09:12:00.000+03:00

Magasime mõnusalt ja pikalt see kord – ju olime sellest pidevast ringi kappamisest juba veidi väsinud.

Sellele vaatamata otsustasime hommikusöögilauas, et võiks järelejäänud päevadega veel midagi peale hakata, ning Bhote Kosi jõele raftingule minna. Valisime selleks puhuks välja firma, kelle pakutavad kuupäevad meile kõikse paremini sobisid – uusmeremaalaste Ultimate Descents alla kuuluv Nepaal'is asuv harufirma Last Resort (asub 12km kaugusel Tiibet'i piirist). Näkku läks see pull meile 80$ maksma – see hinnatase oli enam vähem selline, mida ka LP’s öeldi.

Uurisime siis lähemalt, et kuidas ja mis ja mida – ning saime teada, et praegu on seal paras veetase ja et paari nädala pärast pannakse see jõgi raftijatele kinni, kuna voolu hulgad tõusevad liiga suurteks ning ohtlikeks. Kaasa paluti võimalikult vähe asju võtta – vaid vahetusriided, plätud millega saaks võimaluse korral ka vees ringi tuulata ning suurt muud midagi.

Ööbimiskohas on magamiseks kõik olemas, toit (lõuna-õhtu-hommik-lõuna-õhtu) on hinna sees ja transa väljub hommikul k0600 ajal. Ahjaa – sauna lubati kah, aga see olla lisaraha eest.

Saime teada, et pundis on juba terve kari (enne meid 18) inimesi – seega paistab väga pop firma olema. Ja osad neist lähevad lisaks veel ka bunge hüppeid tegema.

Shoppasime veidi ringi ning sõime lõunat. Kuna tundsin end veidi väsinuna siis suundusin hotelli puhkama ja lasin Annil ning Martinil edasi shoppama minna – Martin tahtsi endale suurt seljakotti osta. Hiljem selgus aga, et see pood, kus me talle reisi alguses sobiva seljakoti leidsime, oli tol päeval kinni – eks siis pärast raftingut tuleme taas tagasi vaatama.

Pärast õhtusööki läksime varakult magama. Üldse on siin kuidagi harjumuseks saanud vara magama minemine ja vara ärkamine – isegi siis kui ei pea kella peale tõusma. Ja huvitavaks teeb asja veel see, et me oleme Eesti ajast veel oma 3h 45min ees – seega oleme enda koduse kellaajaga ikka täiesti peapeale graafiku pööranud.

Pokhara – Kathmandu – Pashupatinath – Kathmandu

2007-05-18T09:17:00.000+03:00

Ärkasime kuskil k0700 ajal, einestasime (seekord siin samas hotellis), tasusime hotelli arve ning põrutasime hotelli makstud taksoga lennujaama.

Seal selgus aga, et kuna hommiku poole oli kehv ilm – sadas vihma – siis on lennud tunnike kuni poolteist edasi lükatud ja et me võime teise korruse restoranis seni kaua jalga puhata ja oodata.

Passisime siis seal teisel korrusel ja vaatasime kuidas erinevad lennufirmad – Yeti, Buddha, Gorkha ja Nepal Airlines üksteise võidu üles alla kimavad – pidid teised ju hommikusi lende järgi tegema. Vahepeal käis üks helikopter (midagi MI-8 sarnast) kah enda ringe tegemas.

Pilvede vahelt avanes taas vahepeal vaade mõnedele mägedele – aga ei midagi eriti paljut.

Lõpuks – kuskil tund hiljem – saimegi teele asuda. Meie lend oli kaunis tühi, seega saime valida sobiva istmerea. Muidugi oli tegu vaid kahe istmerealise väikelennukiga, seega saime välja vaadata mõlemalt poolt aknast, aga sellestki polnud tolku, sest lennuk lendas madalamalt kui pilved olid ja nii ei näinud me miskeid kõrgeid ja suuri mägesid.

Paarkümmend minutit hiljem maandusime juba Kathmandu's. Tuletan siinkohal meelde, et bussiga läks meil 6,5h ;) ja hinna erinevus oli siis 63$ (~4100NR) vs 400NR. Seega on bussisõit 2 korda kallim kui arvestada hinna ja aja suhet (bussiga läks 20x rohkem aega ja lennupilet maksis vaid 10x rohkem raha).

Kathmandu's tundus just olevat sadu lõppenud – kõik oli veel märg ja õhk värske. Taksoga hotelli (200NR) jõudnuna pesime ja pakkisime end veidi ümber sõime lõunat ning põrutasime kohe Pashupatinath (takso 100NR) templi juurde – see olla siinkandi suurimaid hindu templeid ja kohti, kus hindud endi kadunukseid põletavad (sarnaselt näiteks Varanasiga ainult et siin ei teinud nad numbrit sellest, et turistid pildistavad).

Sissepääs Pashupatinath templi territooriumile läks 250NR/näost maksma.

PS. Päris templi enda territooriumile mitte hindusid ei lastudki – seda sai vaid ukse pealt kaeda. Aga igale poole mujale sai vabalt ligi.

Terve kaldaäär oli põletusplatse täis – need olid küll pisemad kui Varanasi's nähtud, aga toimisid sama moodi – puuhalgude peal põletati laibad ära ja tuhk loobiti kõrval voolavasse jõkke. Ja siis kui inimesed olid lahkunud tulid ahvid ning ‘puhastasid’ platsipealt viimasedki tükikesed ära.

Muidugi olid siin igasugused pullid ja lehmad rohkem hinnas ja austatud kui mujal linna peal – hinduistide tava. Ja ühe suurema templi väravast võis näha suisa miskit pirakat kullakarva pulli kuju kellel kellad tagant paistmas.

Mitte kaugel siit jääb Dwarika's nimeline hotell, mis ei oma küll tärne, aga on väga kõrgelt hinnatud ajaloolistest detailidest kokku ehitatud luksus hotell. Selle koha esimene omanik olla hakanud omal ajal lammutamisele läinud majade väärtuslikumaid osi – aknad ja uksed ja kõiksugu muu hinnaline kraam – kokku ostma ja siia hotelli ehitades neid kõiki ära kasutama. Ning nüüd näeb see kõik kokku väga kena ja uhke välja.

Saime teada, et LP oli siinkohal veidi mööda pannud ja valesti kirjutanud fakti, millal siinsetes restoranides rahvusmuusikat ja tantsu saab. Aga me ei lasknud end sellest heidutada ja võtsime niisama hotelli hoovis istet ja rüüpasime kosutavat jooki palavuse peletamiseks.

Saime ühelt kõrgema taseme asjapulga käest väikese külastuskäigu mööda hotelli. Lisaks ühele toale, kus meil õnnestus sees käia ja restoranile näitas ta suure uhkusega ka seina, kus olid peal kuulsuste pildid, kes kõik nende juures on ööbinud – alates prints Charles ja lõpetades Hillary Clinton'iga.

Toa hinnad on ka muidugi vastavalt tasemele (ja Nepaal'ile) – 165$ double room – ja seda praegu low seasoni ajal. Ruum, kus me saime korra sees käia oli Heritage Junior Suite ning selle hinnatase algas 300$.

Üks erinevus oli seal veel teiste kohtadega – nimelt kui mujal võeti lisaks kõigele ka 13%TAX siis siin oli lisaks veel juures 10% service charge. Igatahes koht tasus külastamist ja kel võimalust, siis sellel ka ööbimist. Või kui ka ööbida ei õnnestu, siis vähemalt üks luksuslik 6-22 käiguline Nepaali rahvuslik õhtusöök (vastavalt 22-34$) ikka tuleks kõne alla.

PS. Lisaks kõigele asus hotelli hoovis väike, helesinise veega bassein mille ühte serva kaunistasid vett sülgavad draakonipead.

PPS. Teenindajaskond, kellega meil kokkupuuteid seal oli, valdas väga head inglise keelt.

Tagasi linna saime peale pikka kauplemist taas 100NR eest, kuigi hind langes nii alla alles siis kui konkureeriv masin välja ilmus. Seega tasub alati võtta taksosid kohast, kus on neid palju.

Kuna lõunatades (enne Dwarika's hotelli juba) tuli väga suur kohaliku toidu isu peale, siis otsustasime külastada meie hotelli lähedal naaber tänavas asunud Thamel House nimelist restorani. Ka seal pakuti võimalust proovida kohalikest roogadest igalt poolt natuke, et saaks suurema ülevaate rohkematest toitudest.

Võtsime seal ühe set-lunchi kolme peale ning sinna kõrvale veidi ühte koma teist juurde – täiesti piisas meile kolmele sellest. Toit maitses väga hea ning kõhud said uhkelt täis. Toidu kõrvale pakuti ka kohapeal valmistatud riisiviina, mis olla 60% kangusega suisa – igatahes maitses küll karmilt – meie viin on ses suhtes leebem.

Pokhara

2007-05-17T11:03:00.000+03:00

Uni oli hea ning õhk veidi jahedam kui varasematel öödel – lasi kohe kenasti magada.

Sel ajal kui meie veel magasime käis Martin hommikul vara interneeduses ning uuris Pokhara-Kathmandu lennu pileteid. Ning otsustasime, et lendame tagasi, mitte ei sõida mööda maad taas 7h bussiga. Pealegi on ülevalt ehk lootust mägesidki näha, kui lennuk piisavalt kõrgele tõuseb.

Saime lõpuks meie hotelli kuti käest piletid 63$/inimene, homme hommikul k1000 väljuvale Gorkha firma lennule.

Hommikueine järel võtsime nõuks veidi kinke kodus pöidlaid hoidvatele fännidele muretseda. Ilm oli nagu eelmistelgi päevadel, et linna enda kohal laiutas taas sinine taevas ja palav päike, samal ajal kui silmapiiri varjasid pilvedesse mattunud mäed – otsustasime veidi end kosutada mõne sõõmu jaheda õllega, enne kui tagasi hotelli puhkama suundume – ega see puhkusel olemine pole teate miski kerge tegemine, kogu aeg väsitab ära.

Kuna Pokhara's oli meil selleks hetkeks enamus olulisemaid vaatamisväärsusi vaadatud ja ka linna peal polnud suurt rohkem teha, siis see päev kujuneski meil rohkem vedelemise päevaks.

Õhtu eel läksime veel välja sööma. Seekord olime kohas, kus tehti ka rahvuslikku tantsu ja muusikat. Miski pärast aga ei mina ega ka Martin soovinud palju süüa – mul oli kuidagi enesetunne kehva. Ja nii suundusime peatselt ära hotelli magama.

Pokhara

2007-05-16T09:22:00.000+03:00

Magasime niikaua kui und oli – k0730’ni ;). Õhta panimegi siis sääseloori ülesse – Anni kurtis, et moskiitod närivad. Pärast aga nad meile muret ei tekitanud :)

Hommikust sõime ühes naaberhotelli avatud terrassil, mis nägi väga noobel välja. Sealt suundusime aga jala International Mountain Museumit otsima, mis pidi kuskil linna servas paiknema (teispool lennuvälja). See on uusim (avatud 2002) ja suurim (4250m2) muuseum terves Nepaal'is ja on teine pühendatud kõigile mägi rahvustele ning mägironijatele. Turistile on sissepääse 300NR/näost.

Jala sinna jõudmine oli küll veidi keeruline, sest kohati ei olnud enam ühtegi silti, aga vahest me tulime ka valet teed mööda. Igatahes saab sinna ka miski kohaliku bussiga ligi.

Igatahes tasub sinna kindlasti minna – väga asjalik, suur, avar, modernne ja ilus koht ning muuseum. Selge ilmaga pidavat sealt ka mägesid nägema ;). Nii sisemine ekspositsioon oli väga huvitav, koos paljude originaalvarustustega, kui ka muu informatiivne jutt ning pildid köitsid meie tähelepanu jäägitult. Ümber maja asub muust linnast eraldatud ala, kus on ka väike näitlik Nepaal'i küla – midagi meie vabaõhumuuseumi sarnast, ainult kordades kordades väiksem.

Pean siinkohal mainima, et need kes mõnel trekil on varem juba käinud – nagu meie seda olime, on kindlasti paljut Nepaal'i külaelu tutvustavat ekspositsiooni juba elusast peast oma silmaga näinud, aga huvitav oli seal sellegipoolest.

Muuseumi territooriumil on olemas ka makett ühest kaunimast – Manaslu – mäetipust, mille taustal siis paljud end pildistamas käisid ning päris värava juures parkimisplatsi kõrval on korraliku kõrgusega tehis ronimissein (mis hetkel küll kasutuses polnud).

Kuna meil oligi tänane päev nn. muuseumide ja atraktsioonide külastamiseks mõeldud, siis läksime ka Devi’s Fall'i ja Gupteshwor Cave kaema – mis on väljast küll kaks erinevat asja ja küsitakse mõlema eest eraldi raha (vastavalt 20NR ja 90NR) – aga sisuliselt on tegu sama koopa ja jõega. Ühel pool lihtsalt on maa alla kaduv jõgi ja teisel pool koopas kuhu see jõgi kaob.

Parim aeg jõge ja juga külastada olla suurvee ajal – mussooni perioodil, kui Fewa järve vesi vajab alandamist ning tamm avatakse. Praegu oli ta küll kena aga mitte võimas.

Koobas olla kohalike jutu järgi Lõuna-Aasia suurim, seda fakti LP küll ei kinnita. Mööda koobast ennast väga kaugele ei pääsenud – kuni vaid maa alla kaduva Devi’s Fall'ini. Seega ei tea kinnitada kah, kas ja kuidas ja kuhu see koobas välja võib viia. Need kes on näiteks Slovakia koobastes käinud võivad selles siin küll veidi pettuda.

Sealt samast koobaste ja joa juurest mööda teed edasi viib üks hetk rada üles mäkke – World Peace Pagoda juurde.

Kuna ilm oli vähemalt Pokhara enda kohal selgeks tõmmanud siis päike lajatas otse lagipähe ning igasugunegi aktiivsem tegevus võttis särgi seljas läbi märjaks – seepärast üles WPP juurde jõudes nõretasime kõik higist ja mõtlesime, miks küll need olulised asjad alati nii kõrgele peab ehitama.

Ja vaatamata selgele ilmale Pokhara enda kohal jäid mäed siiski diskreetselt pilvekloori taha varju ning vaid korraks piilusid meid kahe pilve vahelt – kaunis vaade teravatele valgetele tippudele jäi taas nägemata. Alguses võtsime ekstra selleks puhuks aja maja ning jõime seal üleval asuvas putkas ühe õlle ning krõbistasime chipse kõrvale, ise oodates ja lootes, et ehk vasta õhtat jõuab ikka selge taevaosa meieni ning pilvede tagant ilmuvad ka mäed nähtavale, aga ei muhvigi.

Alla otsustasime laskuda teist rada pidi – see mis näitas, et läheb Lakeside juurde välja. Algus oli küll kena ja ilus, aga siis jagunes rada metsa all mitmeks ja enam ei saanud täpselt aru, kuhu ja kuda minema peab. Nii oligi, et miski hetk hakkas laskumine väga järsuks minema ning libedaks (niiske metsaalune oli paksult lehti täis) ja meie jalgu himustavad kaanid tegid kõik endast oleneva, et vereni jõuda.

Võitlus aja (hämardus juba vaikselt) ja kaanidega oli pinev ja närviline – juba tundsime iseendigi vahelistes vestlustes elektrit olevat. Aga õnneks jõudsime siiski pärast lõpuspurti alla järve äärde, kus meid märkas üks paadimees, kes parasjagu keset järve asuva väikese saarekese juurde oli inimesi maha pannud ning tuli meile järele. Saime 100NR inimese kohta ta nõusse meid teisele kaldale ära viskama.

Kuna me vajasime niiehknaa pesemist ja lisaks veel vajasivad riided ning kehad kaanide kohapealt üle vaatamist, siis suundusime kiirel sammul hotelli. Õnneks miskeid tüüpe rohkem küljes ei olnud kui vaid üks kes kuskilt mu pükste küljest ise välja roomas ning aknast välja sai visatud.

Olles end kenasti puhtaks pesnud ning veidi hinge tõmmanud sest pinevast seiklusest otsustasime Everest Stake House sööma minna – seda kohta kiideti LP’s väga. Ja ka meie kiidame seda ülisuurte ja väga heade portsudega söömakohta omaltki poolt veel lisaks.

Map of Pokhara

2007-05-16T09:21:00.000+03:00

Photo @ unknown

Täissuuruses kaart

Pokhara linna kaart. Enamus elust toimub all Fewa (Phewa) järve kaldal (seda osa linnast kutsutakse Lakeside). Seal on siis kõik olulisemad poed ja söögi- ja pidutsemiskohad. Devi's Fall juga ja maa-alused Gupteshwor Cave koopad asuvad järve alumises otsas (seal kus jõgi just kui kohtuks teega, aga enne seda lõppeb ära). World Peace Pagoda jääb aga mööda seda sama teed linnast välja veidi ja siis paremale üles mäkke.

Kathmandu – Pokhara

2007-05-15T14:47:00.000+03:00

K0530 – äratus
K0600 – hommikusöök
K0630 – bussipeatusesse (meil kästi oma pool tundi enne bussi väljumist kindlasti kohal olla)
K0700 – panimegi Pokhara poole bussiga punuma

Aega pidi reis võtma 7h ja läbida tuli sõita kuskil 200km. Meil õnneks läks vaid 6,5h aega ja seda koos 2x30min pausidega. Vahest nad ikka üllatavad meid kohe meeldivalt.

Õnneks ole enamus ajast, mil me sõitsime taevas pilves – ja seega ei tulnud just väga palavat bussi taluda, vaid sai meeldivalt aega surnuks lüüa. Kuna oli tegu turistidele mõeldud bussiga, siis olid ka sealsed pingivahed ja pingid veidi suuremad tavapärastest bussidest ning ka see lisas oma mugavuse juurde.

Pokhara asub Kathmandu'st 500m madalamal ja seega üldine temp oli siiski kõrgem kui pealinnas ning õhk justkui seisis paigal. Eks õhta paistab kas ka sääsed on siin rohkemaarvulisemalt esindatud või jaa :P Igatahes sääsevõrgu võtsime küll kaasa.

Kuna me oma Kathmandu hotelli meestele rääkisime, kuhu plaanime minna, siis nad kohe pakkusid meile enda sõsarhotelli teenuseid ning sama hinda, mis me nendegi juures maksame. Lisaks on sellistel ettemakstavatel asjadel hea omadus see, et puudub tavapäraselt lisatav 13% TAX.

Nii oligi, et niipea kui buss saabus ümbritses meid kari hotellide värbajaid ja üks neist oli sildiga: mr. INDREK :) – see oli siis meile. Hotell Dharma Inn oli täitsa OK ning ruumidki kenad. Seega polnud põhjust järgmisteks öödeks mõnda teist kohta otsida. Pealegi asus ta East Lakeside’s (see on siis Pokhara põhilise tänava lennujaama ning tammi poolses otsas) – seega igati sobivad kohas meie jaoks.

Pokhara asub Fewa Lake (Phewa Lake) ääres ja nii kutsutaksegi kaldaäärset linnaosa Lakeside.

Einestama läksime siiski hotellist välja – esimesena jäi ette koht nimega Lhasa Tibetan Restoran, kus võtsime esimesed õlled ning Anni ja Martin testisid küpsetatud kala, mina läksin aga kindla peale välja ja tellisin steak’i.

Edasi suundusime juba linnaga tutvuma. Kuigi Pokhara's elavat kuskil 170 000 inimest, siis mägikülale sarnaselt tundub, et elu käib vaid ühel peatänavalt ja mujal ei olekski nagu midagi ega kedagi – muidugi hooaeg on juba läbi ka.

Siinset peatänavat võrreldakse veidi ka pealinna Thamel'i rajooniga – poed ja hotellid ja restoranid läbi segi üksteisi järel ühest tänava otsast teiseni välja. Kuigi valik tundub siin väiksem olevat on siiski enamus matkamisel vajaminevaid asju võimalik kõik kohapealt osta.

Üks, mis meid üllatas, on see, et internet on siin 3 KORDA kallim kui Kathmandu's. Siin siis 100NR/h ja Kathmandu's 30NR/h. Ja lisaks mulle võib-olla tundus, aga vist ka tunduvalt aeglasem peale kõige.

Aga see, miks me siia tulime – kaunid vaated lumistele Annapurna (Annapurna treking info) ümbruse mäetippudele, ei ole end veel teps mitte ära tasunud. Nimelt on mussooni eelsel ajal siin siiski tipud valdavalt pilvedesse mattunud, isegi siis kui muidu nagu oleks selge ja päikesepaisteline ilm. Uurisime siis kohe ka interneedusest lähipäevade ilmaennustusi ja need lubavad pigem pilve kui päikest – jama värk ma ütlen.

Päeval kaunis vaiksed tänavad muutuvad õhtu edenedes elavamaks – seda nii kohalike kui ka turistide poolest. Samas esimesed poed panevad ennast juba k21-22 ajal kinni. Kirevad päevad ja ööd paistavad selleks korraks läbi olevat – turistid on pigem juba teel koju kui siinsetesse restoranidesse ja pubidesse pidutsema.

Kathmandu – Bhaktapur – Changu Narayan – Bodnath – Kathmandu

2007-05-14T08:13:00.000+03:00

K0530 äratas meid kell magusast unest üles – ja juba k0600 istusime taksosse, et Kathmandu lähedal asuvasse muuseumlinna Bhaktapur’i kimada. Takso sinna saime 500NR’iga ja päevane sissepääs turistile oli seal 750NR’i.

Kuna soovisime peale Bhaktapur’i veel ka teisi kohti täna külastada, siis tulime võimalikult vara kohale – esiteks pole siis veel väga palav ja teiseks on siis samuti vähem inimesi (loe: turiste) ringi kondamas.

Nii olimegi ühtede esimeste inimestena mööda tõusva päikese poolt punakaks võõbatud Bhaktapur’i keskväljakut jalutamas. Vaid kohalikud inimesed käisid omi hommikusi ringkäike tegemas – osad neist viskasid annetusi (riis) pühadele kujudele ja puudutasid neid kätega. Teised aga suundusid raske koorem selja peal tööle.

Hommikueine võtsime ühe peaväljaku ääres asunud hotelli restoranis, kus peale meie kah veel kedagi väga polnud – vaid teenindav personal. Kõhud täis suundusime linnapeale, et külastada erinevaid vaatamisväärsusi, mis sel muuseumlinnakesel meile pakkuda on: Bhaktapur Durbar Square, National Art Gallery, Nyatapola Temple, pottseppade väljak jnejne

Kuna tegu oli viljakoristus ajaga, siis võis igal pool linna peal, kus vähegi vaba pinda mõne väljaku või laiema tee näol oli, näha kohalike vilja peksmas. Seda tehti kolmel erineval moel:

kui võimalust oli, siis laotati vilja vihud tee peale maha ja lasti siis kõigil sõidukitel neist üle sõita;
peksti vihke vasta mõnda lamedamat kivi (seda meetodit kasutati tihti ka esimesele meetodile lisaks – et ikka kõik terad kätte saada);
oli ka üks poolmehaaniline meetod – mõnel pool võis näha pöörlevat trumlit (ja ka kuulda suurt lärmi) ning selle juures askeldavaid mehi, kes siis hoidsid neid samu vihke vastu trumlit, et terad maha kukuks.

Kui terad olid käes, korjati rootsud kokku ning pühiti terad hunnikusse. Rootsud siis pandi kas hoiule mõnda varjualusesse, et hiljem loomadele alla visata või kellel vaja sai neist enda majale katust teha.

Terad aga sõeluti sõkaldest ikka tuule abil. Enamasti kasutati selleks loomulikku tuult. Aga oli ka moodsamaid inimesi – neil oli tuule tegijaks tavalised laua peal kasutatavad ventilaatorid.

Lõuna ajal hakkas linna peale rohkem turiste siginema. Otsustasime siis veidi hinge tõmmata ning peaväljaku äärses Nepaal'i restoranis eine võtta, et pärast seda Bhaktapur’i ja Bodnath’i vahel asuvasse iidvanasse (ehitatud 3.sajandil) Changu Narayan templisse minna.

Oma teekonda alustasime jala – sest kaardi järgi ta ei tundunudki väga kaugel olevat. Aga mõne aja pärast saime aru, et nii kaugele ei jõua ja oleks pidanud ikka selle 250 ruupise takso sealt peaväravast ära võtma. Samas nägime, et sellel teekonnal liiguvad ka kohalikud bussid ja nii ei olnudki meil mure väga suur vaid jalutasime ereda päikese all mööda teed kuni meile üks hetk järgmine buss järgi jõudis.

Meil läks ikka hästi küll – sest siis kui olime bussi saanud saime aru, et teekond oleks meile ikka väga karmiks muutunud – nimelt suundus rada otse üles mäkke. Õnneks see polnud küll teab mis järsk või kõrge mägi, aga sellise palavusega oleks seda siiski paras piin võtta olnud.

Tempel üleval mäe peal (60NR/inimene) aga ei olnudki nii eriline, kui ehk arvasin. Ja eks neid stupasid ja templeid oleme siin juba näinud kah. Puhkasime seal jalga ning vaatasime veidi ringi. Kohalikud sõtkusid seal just vist tsementi teha – mees tammus jalgadega sees, vahepeal kallati vett aga juurde ning siis võeti jälle valmis saanud möginat välja ning naised tassisid selle lähedal asuvale ehitatavale hoonele.

Alla me sama teed mööda bussiga ei läinud, vaid suundusime templi tagumisest väravast välja ning läbi väikese küla alla riisipõldude vahele. Seal kohalikud just istutasid riisi ning hullasid – loopisid üksteist veega. Ju sai päeva töö just tehtud :)

Üle väikese jõe jõudsime tee äärde, mida mööda pidime Bodnath’i jõudma. Kuna me juba teadsime, palju ühistransa siin maksta võib, siis veidi aja pärast sõitis meile järgi väike mikrobuss (midagi meie marsa taolist) ning 10NR/inimese kohta saimegi lunastatud pileti Bodnath’i stupa juurde, kus sissepääse stupat ümbritsevale territooriumile oli välismaalasele 100NR.

Muljet avaldav on ta igatahes küll – 36m kõrge massiiv, ümber mille pideva voolune inimesed palveringe teevad ja 147 palveveskit keerutavad. Inimesed saavad kuni neljanda astmeni üles stupa peale minna. Väga muhe koht.

Kuna sattusime õhtul sinna, siis otsustasime kuni päikeseloojanguni ära oodata, et näha stupat ka veidi teistes toonides. Pealegi oli hea, et me kauem seal passisime – alguses, kui kohale jõudsime, oli veidi pilves ja päikese loojangu eel tõmbas taeva taas selgeks ning päikesekiirte käes nägi stupa eriti kaunis välja.

Einestasime ühe stupa ümber ringis olevate majade katusel. Hotell, mille restoran see oli, oli trepi peale seintele välja pannud pilte selle stupa minevikus – siis oli üksik suur pühamu keset tühje põlde. Nüüd aga ümbritsevad teda tihedalt ringis olevad majad.

Õhtul vahetasime veel veidi dollareid ruupideks, maksime kõige eest mis vaja ning pakkisime kotid, et hommikul vara bussi peale rutata väikeste seljakottidega ning Pokhara'sse (suuruselt teine linna Nepaal'is) sõita.

Kathmandu

2007-05-13T08:52:00.000+03:00

Ärkasin öösel selle peale üles k0300 ajal, et keegi kõrva pinises. Jõudsin paar sääsek enne ikka surnuks lüüa, kui uuesti magama jäin. Arumaeisaa, kust need sääsed veel tulla võisid – akendel ju sääsevõrgud ees :O

Hommikul ärkasime varem kui tahtnuks – uni läks ära. Ja juba k0800 kappasime linna peale, et hommikust süüa ning ehk ka soodsamat hotelli otsida.

Irish pub'i kõrval asuvas katuserestoranis La Bistro’s võtsime juba palava päikese all hommikueine. Õnneks olid seal ka päikesevarje täitsa olemas, et päris päike lagi pähe me seal istuma ei pidanud.

Samal ajal töötasin siva Nepaali LP läbi selle kohapealt, et kus siis siin Kathmandu’s need kõige parema hinnaga hotellid ja ööbimiskohad ka asuvad – leidsime päris mitu sellist, mida siis pärast sööki ka külastama hakkasime.

Saime lõpuks Pushkar’i nimelises hotellis paraja hinna mida umbes soovisime ja otsustasime, et kolime siia ümber – aga enda hotellis meie plaanist rääkides, otsustasid hotelli vanad, et tulevad meile hinnas vastu ning pakkusivad omakorda kahese toas eest 400NR’i ja ühese toa eest 250NR’i + 13%TAX. See pakkumine meile sobis ja iseenesest meile see hotell – Kathmandu View - ju täitsa meeldis, seega jäime vanasse kohta alles.

Andsime osad asjad kohaliku pesuteenuse käsutusse ning läksime taas linnapeale kollama ja asjade hindu vaatama, et hiljem teaks kus kõikse parem kurss on :). Üldiselt aga võib igal pool saada selle hinna mis soovid. Üks märkus aga on küll, et Nepaal'is saab paremini kauba peale mees müüjatega kui nais müüjatega. Viimaseid on väga raske kauplema meelitada – jäävad tihti ikka algse hinna juurde püsima.

Sel ajal kui me seal ringi kollasime kiskus juba taevast veidi pilve ning paar piiskagi langes me kuumadele kehadele. Ruttasime siis kiiresti taas Durbar Squar’ile, et seal ehk muuseumisse minna – aga ukse ees otsustasime ümber, et läeme parem sööma ja siis sõidame taksoga Bodhnath’i, kus asub maailma üks suuremaid stupasid.

Pärast sööki saime täitsa hea hinnaga takso ja puha ning ilm tundus kah selgemaks minevat – aga kui kõik on hea siis midagi peab ikka nihu minema – meil oli selleks siis asjaolu, et maoistidest meeleavaldajad olid oma piketiga ühe olulise tee kinni pannud ja nii ei õnnestunud meil kuidagi vanalinnast välja saada ja jõime sinna mõneks ajaks täitsa seisma.

Lõpuks otsustasime, et jalutame vanalinnast välja ja siis võtame mõne takso – aga kui olime vanalinnast väljas tundus meile aeg juba piisavalt hiline ja nii lükkasime oma minemise järgmisele päevale edasi lükata.

Nii ei jäänudki muud üle kui lihtsalt puhata – interneti kohvikus kodustele kirja kirjutada, poes veidi shopata, La Dolce Vita nimelises itaaliapärases kohvikus kohvi lürpida ja kõrvale kooki süüa.

Enne veel kui kokkulepitud ajal Martiniga pidime taas kokku saama, et koos õhtust süüa ostsime Annile veel ka ühe kena xlNeeko (jaapani firma: http://www.xlneeko.com) 40l seljakoti.

Õhtust sõime seal samas La Dolce Vita nimelise itaaliapärase kohviku katuserestoranis, kus lasime hea maitsta mõnusal püreesupil, korralikul pitsal ning sinna kõrvale tervel pudelil valgel majaveinil. Tänu veinile läks õhtusöök küll kallimaks kõvasti kui meie tavaline taks oli, aga vahest võib ju puhkusel olles priisata kah ;). Pealegi arvestades siinset soodsat kurssi eesti rahasse, siis me nii väga palju ei kulutanudki.

Trek 7p: Sermathang(2590m) – Melamchi(870m) – Kathmandu(1337m)

2007-05-12T08:24:00.000+03:00

Ärkasime taas vara – k0530 ajal (millegipärast on nii, et kuigi Nepaal on eesti ajast oma 3h 45min ees, siis siin vara ärkamine meile küll erilisi piinu ei valmista, erinevalt kodustest varajastest ärkamistest).

Pererahvas igatahes veel õues ringi ei kolanud – ju eileõhtune ja öine äikesevihm oli kõik korralikult tuppa peletanud. Ja ega hommikulgi sadas veidi uduvihma.

Sõime, pakkisime ja maksime veedetud öö ning toidu eest ja panime k0700 ajal juba mööda külateed alla poole ajama – täna on karm laskumiste päev 2590m pealt alla 870m peale (1720m laskumist!!)

Alguses oli laskumine sujuv – mööda samakõrgusjoont enam vähem. Sel ajal oli võimalik ka kauneid valgete tippudega vaated nautida – tegime seal isegi meie reisi grupi pildi ära. Hiljem laskumine aga muutus kogu aeg aina järsemaks ja järsemaks. Viimane lõpp enne Melamchi küla, mis meil ühtlasi oli treki lõpp-punkt, oli laskumine suisa karm ning lisaks oli seal veel teerada ilma astmeteta, seega varbad pidevalt saapa ninas kinni.

Alla jõudes valutasid meil jalad ikka korralikult. Lisaks tegi asja raskemaks ka pidevalt lagipähe paistev päike ning olematu tuul – nüüd siis kus teda kõige enam vaja oli, oli ta otsustanud jalga lasta. Kas me sellist Nepaal'i tahtsimegi??! ;)

Vaatamata kõigele jõudsime k1300 ajal alla Melamchi külla – jõe äärde. Ja jõudnuna üle rippsilla teisele poole kaldale, läksime ja pistsime enda varbad kohe jahutavasse jõevette. Kohalikud lapsed olid kah võtnud nõuks end palava päeva eest jahedasse vette kasta ning möllasid seal ringi hullata. Valgete inimeste ilmumisel paljud tulid muidugi nagu ilma imet kaema ja vedelesid lähiümbrise suuremate kivide peal.

Martin käis suisa üleni riietega vees end jahutamas, meie Anniga kastsime vaid varbaid. Miski hetk aga saime aru, miks muidu väga suuri kive täis jõeserv just selle kohapealt kuidagi tühjem tundus olevat – see oli läbi vee tuleva tee väljasõit. Vastaskaldalt vajusid kaks suuremat masinat vette sisse ja vurasid vett enda ees lainesse lükates meiepoolselt kaldalt välja.

Melamchi’st Kathmandu’sse sõitsime kohaliku liinibussiga (4,5h ja 100NR/istekoht – kuna me ei julenud seekord endi kotte katusele panna, siis võtsivad need kolm suurt seljakotti veel lisaks kaks istekohta ära, mis me kenasti kinni maksime).

Päris algus oli vaevaline minek – jube kehv ja aukilk tee. Kiirus võis heal juhul 10km/h olla. Ja bussi tagaots hüppas üles alla. Ühel hetkel aga nii karmilt, et nii minu kui ka Anni lendasime peaga vasta madalat bussilage. Anni veel nii õnnetult, et otse vasta ühte tugevat serva ja nii sai ta korralikult haiget. Mul läks kergemini – peakohal oli plekk, mis mu tugeva peahoobi all kergelt järgi andis ja kaardus.

Meie intsidenti märkasid muidugi ka eessõitjad ning bussi piletimüügi mees ja kuna ei nemad ega meie soovinud ‘rahvusvahelist intsidenti’ luua :), siis korraldati rahvas bussis nii ümber, et me Anniga saime ette, bussijuhi seljataha istuma minna, kus oli igatahes jalgadele küll kõvasti rohkem ruumi kui mujal bussis.

Samas ‘bussijuhi silmade läbi’ teed ja liiklust vaadata oli kah täitsa karm, kohati tundus küll, et nüüd-nüüd ongi siis kokkupõrge vältimatu – aga ei midagi. Ikka ja taas tuli ta sellest situatsioonist puhtalt välja.

Kathmandu’sse jõudsime k1830 ning seal jalutasime juba nagu kodus mööda Thamel'i kitsaid tänavaid enda hotelli, et pesema minna – olime siiski tagasi tsivilisatsioonis :). Pärast suundusime aga välja linna peale, et Irish Pub'is enda eduka trekkimise lõppu tähistada - oli ju see trekkimine ja need kurud nii Annile kui Martinile elu esimesed – oli mida tähistada.

Anni ning Martin sõid mõlemad kiievi kotletti kartulipudruga – millest nad terved viimased päevad vaid unistanud olid. Mõnus oli üle pika aja taas (kana)liha süüa ning valget inimest mängida.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~…km; 6h
Kõrguste vahe: 1,7km laskumist

Map of Helambu trek

2007-05-12T08:23:00.000+03:00

Photo @ Google.com

Täissuuruses kaart

Umbes nii võis meie trekkimise rada välja näha. Asulate asukohad ei vasta täielikult tõele, aga ligilähedaselt võib seda kaarti siiski tõepähe võtta. Suuremad täpid ja nende juures olevad kohanimed ning kõrgused on kohad kus me ööbisime (Tarkeghyang'is siis 2 ööd).

Trekkimise graafik on siis siin (koos linkidega iga päeva sissekandele):
06.may: Trek 1p: Kathmandu(1337m)- Sundarijal(1460m)- 2420m- Chisapani(2215m)
07.may: Trek 2p: Chisapani(2215m)- 1770m- Chipling(2170m)- 2400m- Golphu Bhanjang(2130m)- 2400m
08.may: Trek 3p: Ghyanggaon'i lähedal(2400m)- 2500m- Kutumsang(2470m)- Kyuola Bhanjyang(3500m)- Thadepati Bhanjyang(3510m)
09.may: Trek 4p: Thadepati Bhanjyang(3510m)- Melamchigaon(2520m)- 1920m- Tarkeghyang(2590m)
10.may: Trek 5p: puhkepäev Tarkeghyang(2590m)
11.may: Trek 6p: Tarkeghyang(2590m)- Gangjawal(2500m)- Sermathang(2590m)
12.may: Trek 7p: Sermathang(2590m)- Melamchi(870m)- Kathmandu(1337m)

Trek 6p: Tarkeghyang(2590m) – Gangjawal(2500m) – Sermathang(2590m)

2007-05-11T08:37:00.000+03:00

Ärkasime korraks k0530 ajal, et vaadata kas lumiseid tippe koos päikesetõusuga on näha – oli näha ;), magasime k0600’ni edasi.

Pakkisime asjad, sõime perenaise pakutavaid häid roogasid, maksime tehtud kulutuste eest ning 0750 asusime taas teele.

Kuna Tarkeghyang’ist saab Sermathang'i vähemalt kahte teed pidi, siis meie langetasime valiku lihtsama kasuks, mis kulges valdavalt mööda samakõrgusjoont. Teine rada oleks kohe alguses pea kilomeetri tõusu võtnud, et siis pärast rahulikumalt see sama kilomeeter laskumist teha – aga seda me enam proovida ei tahtnud. Kaks päeva tagasi sarnast tõusude vahet sai juba proovitud – juba kurnav.

Alguses, kus rada läks kaheks Timbu ja Gangjawal’i suunas (valisime viimasena mainitud tee), oli väikene järsk tõus, aga pärast käis rada vaid õrnalt üles-alla ilma suuremate tõusude või laskumisteta.

K1200 jõudsimegi juba enda üllatuseks Sermathang’i. Olime samasuguses seisus, nagu kaks päeva tagasi, kui jõudsime ülevalt kuru pealt alla külla väga vara kohale ja tookord otsustasime edasi kapata.

Seekord aga tuletasin meelde meie viimase ööbimiskoha perenaise sõnu, et Sermathang’is on hotelle aga Melamchi’s väga enam pole. Nii otsustasimegi siiski siin peatuse teha – polnud ju vaja pealegi kuskile kiirustada meil. Seega järeldasime, et selle Helambu treki, mis raamatus on märgitud vist 7päevasena võiks vabalt läbi teha ka 5 päevaga, aga see oleks juba vaat et sport!

Kuigi Tarkeghyang’i hotelli perenaine andis enda suurema õe hotelli visiitkaardi, mis pidi samuti Sermathang’is asuma, siis kahjuks oli suurem õde enda hotellimajanduse selleks korraks juba sulgenud. Nii asusime mööda küla ringi jalutama ja suunaviitade kaudu mõnda töötavat hotelli/öömaja otsima. Paistab et hooaja lõpp on ikka väga käega juba katsuda – väga palju avatud kohti me ei leidnud (PS. Hiljem muidugi avastasin, et mõni koht, mis alguses tundus, et on kinni, oli siiski pärast poole avatud – ehk nad pidasid k1200 ajal lihtsalt siestat)

Saime siis lõpuks kaks kena tuba väikeses alpimajakeses Helambu Lodge nimelises külalistemajas (100NR/tuba). Võtsime lõunaeine, sealhulgas kogemata ka ühe tiibeti tee (yaki võiga kuum ja soolane jook) – teist korda seda väga enam ei tahaks, aga sel korral jõin ta siiski lõpuni ära. Seevasta maitseb mägedes tiibeti leib paremini kui pannkook – viimast nad pole lihtsalt väga harjunud tegema. Ja meie magusroaks sai tihti tiibeti leib moosi või meega.

See, et vihma hooaeg on algamas, paistab täitsa juba välja – mäetipud on valdavalt pilvedesse mattunud, orgusid mööda roomavad suured valged vatitupsud ringi ning iga päev sajab millaski ka üht teist maha. Samas ei ole mööda läinud päeva, mil poleks ka kõrvetavalt palavat päikest näha olnud. Väga vaheldusrikas elu võiks öelda :D

Eileõhtused vestluskaaslased Tarkeghyang hotelli einelauas soovitasid, nagu ka kõikjalt lugeda on saanud, samuti Nepaal'i külastamiseks ja trekkimiseks parimat aga just sügisel – oktoober-detsember. Eks järgmine kord tuleme siis sel ajal. Muidugi peab siis arvestama suurema päikesepaistega :), st rohkem vett ja rohkem päikese kreemi.

Samas on jälle nii, et siinsetes regioonides (Helambu ja Langtang) olla parim aeg matkamiseks just nimelt kevad – aprill ja mai – sest siis võib näha seda, mille poolest need kohad just kuulsad on – meeletud rododendronite metsad. Ehk jah aprill on siis veidi isegi parem aeg – on vähem sademeid. Need kaks neiut, austerlane ja sakslane, kellega koos kah seal einelauas istusime, olidki just Langtang'i pealt tulnud ja kiitsivad, et ilm olla olnud terve selle ajal selge ja soe ja päiksepaisteline.

Niisiis, sel ajal kui me pärast lõunasööki veidi leiba luusse lasime tuligi tänase päeva päike välja :) ja ma suundusin mööda küla (mis oli vaat et pea sama suur kui Tarkeghyang) ringi jalutama. Käisin üleval väikese mäekünka otsas asuva stupa juures ning pildistasin ilusas päikesepaistes kohalikku külaelu – mis on praegusel aastaajal kaunis vaikseks jäänud.

Õhta poole hakkas aga taas sadama – ja kohe ikka korralikult. Selline äikesevihm tuli, et kohe miskit hirmsat. Meie majakese tagas asuv kartulipõld suisa ujus veest. Väikeste vaheaegadega lasi niiviisi kuni ööni välja.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~…km; 4h

Trek 5p: Tarkeghyang(2590m) – Puhkepäev!

2007-05-10T12:44:00.000+03:00

Otsustasime õhta, et magame hommikul niikaua kui aga und on – k0800’ni ;) (nagu hommikul selgus). Aga kuna venelased polnud veel ära läinud oma killavooriga ja mölisesid ikka veel hoovis ning majas, siis põõnasime veel veidi voodites, enne kui lõplikult üles tõusime.

Hommikusöök oli kosutav ja hea – üldse olid seal terve treki kõige paremad toidud ja vist ka kõige suuremad portsud. Vahepeal mõtlesime, et jääks veel kauemaks sinna, aga selle mõtte lükkasime kohe peast ära – sest niisama sisutult vedeleda ei viitsinud ja mägesid vallutada seal samas kõrval kah ei soovinud, sest see oleks olnud vaid 3590m (st 80m rohkem kui meie eelmise ööbimiskoha kõrgus).

Annil avastasime hommikul kaan'i – ju oli teine eelmisel päeval trekkides kuskilt külge hakanud kui peatust tegime. Mäletan, et avastasin seal rippsilla juures enda seljakoti vihmakatte pealt ühe ringi roomamas, kes kohe minema sai visatud. Pärast kaani eemaldamist oli meil hospitaliseerimine :) (loe: vedelesime taas niisama voodis ja ‘sülitasime lakke’) ja ainsa raamatu taaskordne lugemine.

LP’s leidsime koha, kus oli öeldud, et vihmaperioodi alguses võib trekkimisel mureks olla juba ka kaanid – tõdesime fakti – jah võivad küll :).

Lõuna ajal läksime üle oja tagasi - Tarkeghyang küla peale kollama. Selgus, et tempel on hetkel kinni (eelmisel õhtul kui saabusime, siis oli just avatud, aga ei suvatsenud suurte seljakottidega sisse marssida) ja avatakse ehk õhta k1700 ajal.

Jalutasime siis niisama mööda küla tänavaid, mis olid ehitatud stiilis - üks kitsam kui teine. Kuna oli kaunis sombune ilm siis eriti rahvast väljas näha polnud, aga mõned vanemad inimesed siiski liikusid ringi. Hiljem selgus, et sellel külal ongi mureks see, et vanad inimesed on vaid järgi jäänud – noored on kõik minema läinud.

Suundusime tagasi meie hotelli, et seal pärast väikest pikutamist lõunatada ning siis - arvake ära mida teha? – õige :), taas pikutada! Aja surnuks löömine on muide jube väsitav tegevus, eriti kui veel raamatuid kah pole, mida lugeda.

Otsustasime, et lähme k1700 ajal siis tagasi küla peale – tahtsin ikka väga sinna templisse sisse saada. Aga just siis kui olime end minekuvalmis seadnud – hakkas sadama. Ootasime siis väljas trepi peal mõnda aega, aga vihm ei tahtnud mitte järgi anda – Anni loobus miski hetk ja läks tuppa tagasi. Aga mõne aja pärast jäi vihm siiski piisavalt järgi ja saime niiviisi Martiniga koos ikkagi templi juurde jalutada – mis oli siiski jätkuvalt suletud.

Selle asemel siis vaatasime hoopis naabermägede taha loojuvat päikest ja pärast seda suundusime uue vihma eel tagasi hotelli, kus pikutasime kuni õhtusöögini. Vahepeal päeva ajal olid hotelli juurde siginenud kaks tüdrukut (austerlane ja sakslane – mõtlesime omakeskis, et vedas et nad eile ei tulnud :P) ning hiljem ka miski 5-6 liikmeline punt mehi (vist olid Tai'st), kes olla siin kandis paarkümmend aasta tagasi käinud ja kes pakuvad omal maal trekkimis giidi teenuseid just Nepaal'i reisidele.

Vestlesime sellises segasummasuvila seltskonnas terve õhtusöögi eel ja ajal – väga mõnus ja kodune tunne oli (mitte nii nagu päev varem).

Trek 4p: Thadepati Bhanjyang(3510m) – Melamchigaon(2530m) – 1920m – Tarkeghang(2590m)

2007-05-09T08:56:00.000+03:00

K0510 ärkame lootuses päikesetõusu näha ja koos sellega ka punetavaid teravaid mägesid meie magamistoa akna taga – aga kus sa sellega, näha oli vaid valgeid pilvi. Päikesetõusust andis märku vaid õrn punetav kuma. Läksime magama tagasi.

K0800 ajal umbes ärkasime lõplikult üles. Selleks hetkeks oli terve ümbrus mattunud ühtlasse halli massi (loe: pilv) ja sadas. Kuna olime algselt otsustanud, et homme laskume vaid järgmisse külla Melamchigaon'i (2530m) siis ei pidanud eriti pikk päev tulema ja seega võis hommikul stardiga veidi venitada.

Sõime hommikut, pakkisime rahus seljakotid taas kokku ja ootasime, et ehk jääb vihm järgi – veidi vähenes küll (muutus seenevihmast peeneks uduvihmaks). Kuskil pärast k1030 hakkasime lõpuks liikuma – olime kui siilid udus (ainult et udu asemel oli meil pilved).

Mets on siinkandis ikka täiesti müstiline. Puud ja oksad on täiesti samblasse mattunud ning kuna hetkel on pilved ka nende vahel ringi luusimas, siis näeb kõik nagu muinasjutus välja. Meenusid kohe Lord of the Rings ja teised sellised lood. Pealegi need puud on siin ikka hiiglama kõrged (vahest on selline tunne sees sellepärast, et tüved on pikad ja jämedad ja sirged ning oksad ei varja väga vaadet puude tippudele).

K1400 ajal jõudsime siis kenast Melamchigaon'i külla. Selleks ajaks oli laskumist meil juba terve kilomeeter (kõrguste vahe). Viimane lõpp, enne jõge läks eriti järsuks laskumiseks – lisaks oli seal ka väga libe, sest uduvihm muutus tugevamaks ja seega tee märjemaks.

Napilt enne küla oli meie reisi esimene rippsild, mis nägi välja selline nagu ühele korralikule seiklusfilmile kohane – kitsa ja sügava jõe kohal rippuvad mädanenud ja katkised lauad, mis olid mitmeid kordi paigatud ning sellele vaatamata paiknes üle ühe tühjusse haigutav auk.

Jõudsin esimesena silla juurde ja mind märkasid kohe all jõe ääres istuvad mehed, kes midagi kohe seletama hakkasid ning kätega vehkima – ei tohi vist üle minna tegin kiire järelduse. Ümber silla kummagi otsa vedeles maas mitmed uued ja terved ning pealtnäha tugevad lauad – silla lappimise või suisa ümberehitamise jaoks - eeldasin.

Selleks hetkeks kui Anni ja Martin ka sillani jõudsid ronis üks neist meestest alt üles ning hakkas midagi vihikuga vehkides seletama – donation, donation. Arvasin kohe, et niisiis - nüüd me siis nende kurikuulsate maoistidest võitlejatega kohtusimegi, kes kuuldavasti 1000NR’i näost küsivad annetusi.

Meel muutus veidi paremaks kui nägin, et lehekülg, mille ta meile esmalt ette viskas enda vihikus sisaldab makseid suurusjärgus 100NR’i inimese kohta ja vaat et mõnel pool isegi vähem – see on hea uudis mõtlesin kohe. Samas meenus mulle, et meil on vist vaid miski 200 ja veidi peale ruupit peenikest raha ja kõik muud kupüürid on 1000’sed ja kindlasti pole neil sellest tagasi anda.

Saime lõpuks aru, et tegu on siiski miski külameeste pundiga, kes sillaremondi jaoks pappi küsivad ja näitasivad siis lisaks trekkijate annetustele ka kohalike majutusasutuste toetuste lehte ning külaelanike oma – hea seegi, vähemalt ei ole maoistid.

Rääkisin talle siis ära, et ma läen ja proovin kõigepealt silla ära ja siis teisel pool, kui kõik me oleme üle annan selle toetuse – seda tegin selleks, et saaks rahus peenraha üle lugeda.

Üleminek oli paras jube, aga kuna ma olen alles hiljuti Eestis ühe rabamatka raames veel kolm korda hirmsamast rippsillast üle läinud (sama seljakotiga), siis tundus see vaat et täitsa OK isegi ;).

Teisel pool lugesin siva üle, et meil on väikest raha täpselt 280NR’i ja seega tuleb neil leppida selle summaga meie kolme poolt – võtsivad kenasti vasta ja kirjutasime enda nimed kah sinna rullikeeratud vihiku lehekülgedele teiste trekkijate sappa.

Tõele au andes, siis see oli meil terve reisi jooksul nähtud sildadest kõige kehvemas seisus olev – seega las teevad teise korda jah. Üldiselt võib öelda, et põhimagistraalide ääres üle suuremate jõgede minevad sillad on kõik uued ja metallist rippsillad, mis näevad väga head ja usaldusväärsed välja – paistab, et kas riik või siis kohalikud on sinna alla korralikult raha pannud – ja see on hea!

Külla sisse jalutanuna tegime väikese pausi ja arutasime mida edasi teha – õhtale jääda tundus nagu natuke vara, samas järgmine suurem küla on umbes-täpselt sama kõrgel kui Melamchigaon, aga sinna saamiseks tuleks laskuda ligi 650m ning pärast seda tõusta seega teist sama paljut. Ja me olime niigi juba laskunud terve kilomeetri.

Nendele, kes pole varem mägedes matkamas käinud ütlen, et kuigi laskumine tundub olevat kergem ja lihtsam, siis tegelikkuses juhtub kõige rohkem õnnetusi just laskumistel ning kui õnnetust ka ei juhtu, siis laskumisel saavad põlved ja hüppeliigesed kõvasti suurema koormuse kui tõusudel – seega pärast kilomeetrist laskumist olid me jalad juba parajalt läbi.

Otsustasime, vaatamata kõigile vastuargumentidele, siiski järgmisse küll minna – et seal siis näiteks järgmise päeva täis puhkepäeva teha ja mitte edasi ega üles ega alla poole liikuda. Pealegi kirjutas raamat, et Tarkeghyang olla selle oru kõige suurem küla ja isegi postkontor olla seal olemas – seda viimast me siiski ei suutnud tuvastada.

Uurisime kohalike käest, et kaua sinna külla minek meil aega võiks võtta ja erinevatel andmetel kulub selleks 3-5h. Meil läks lõpuks 4h – aga see eest olid need 4h väga piinarikkad. Alla suure jõe äärde jõudsime 1h. Seal tuli meil taas üks puulaudadest ja trossidest ehitatud rippsillast üle saada – see oli aga palju paremas seisus kui to eelmine.

Ning sealt alt ülesse mäkketõusmine algas sellega, et kippus taas vihmale. Lisaks, kuna me olime jube madalale laskunud, hakkasid erinevad putukad meid tüütama, kes ümber me peade lendasid.

Rajad, mida mööda me tõusu võtsime, olid ikka väga peenikesed ja kaheldava väärtusega – seetõttu tegime vahepeal peatuse ning ma tõttasin ilma seljakotita veidi maad ülesse, et kõrgemalt paremat ülevaadet saada. Seal aga suures segaduses tuli lähedal asuvast (nii kuskil 150m kaugusel) majakesest üks naisterahvas uurima, ega ma eksinud ole ning juhatas, et me oleme täitsa õigel rajal ja et just siit see tee üles lähebki (meie oleks oma napi aruga veel horisontaalselt veidi edasi läinud ja siis järgmise oja juures ülesse keeranud). Ja juba kõlas naise suust, et aega kulub vaid 1,5h :).

Siis tuli aga päike välja – st. läks jube palavaks taas, isegi tuult ei olnud karva võrragi eest :(. Viimased paar päeva oleme, erinevalt varasematest päevades, tarbinud suure südamerahuga mägede vett – väga hea ja maitsev ning kõhtu ei sega ta ka kuidagi moodi. Nii kulus praegugi meie täidetud pudelid ära enne igat järgmist veevõtukohta või voolikut.

Viimased sada meetrit tõusu enne küla sattusime ühe pakikandja peale, kes oma koormaga just puhkust tegi. Oli teine väga kidakeelne või siis lihtsalt ei vallanud inglise keelt sõnakestki. Küsisime igatahes kohanime – Tarkeghyang – ja ta osutas mööda teed edasi ülesse, vaadanud, et me ei läe edasi (tegime vee joomise pausi just) võttis ta ise koorma kukile, läks meist mööda ning kutsus enda järel kõndima – seda me ka tegime. Kuna me liikusime temast veidi kaugemal tagapool, siis iga kurvi juures vaatas ta mureliku näoga meile järele, et kas me ikka tuleme.

Külla jõudnuna võis tema silmis kergendustunnet näha – väetid valged said päästetud ;). K1800 olimegi siis külas kohal. Kohe küla alguses oli kena sisehoovi ja niidetud muruga külalistemajake. Tahtsime sinna juba sisse astuda, kui peretütar välja ilmus ja meie küsimuse peale, kas neil vabu kohti on, saime eitava vastuse.

Hiljem mõtlesin, et eelmistes külades me isegi ei küsinud, et kas vabu kohti on vaid, et palju koht maksab – ja igal pool oli kohe kohti pakkuda, siin siis nüüd sedasi – täiesti üllatunud olime selle peale.

Soovitati minna üle oja, kus asuvat selle küla hotell – hotel Tarkeghyang, et seal on palju tube, ehk leidub meile kolmele seal pinda magamiseks – leiduski üks kolmene tuba (50NR/inimene), kuigi hotelli juurde jõudes avastasime, et hoov oli rahvast paksult täis. Selgus, et miski kari venelasi ja nende kandjaid olid seal peatuse teinud – õnneks nad hommikul lahkusid ja ei rikkunud meie vaba päeva enda kohalolekuga ära. Õhtu otsa lällasivad teised väljas ning kisasid rindelaule laulda – 9.mai ikkagi!

Seal hotellis saime end õnneks ka suhteliselt sooja veega, üle mitme setme päeva, taas puhtaks pesta. Mägedes on nii, et kui päikest paistab, siis on sooja vett ja kui ei paista, siis ei ole sooja vett – olenemata selles, mida hotelli ukse peal silt ütleb. Valdavalt on kõigil (ka pisematel) külalistemajakestel päikesepatareidega soojendatav veesüsteem, mis on täitsa efektiivne värk.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~7-8km; 7,5h
Kõrguste vahe: 1,6km laskumist ja 0,7km tõusmist

PS. Tagantjärgi võib öelda, et see oli ühtlasi meie kõige raskem päev, kuigi suurem osa sellest oli laskumist (erinevalt eelmisest päevast, mil sai 1,1km tõustud).

Trek 3p: Ghyanggaon’i lähedal(2400m) – 2500m – Kutumsang(2470m) – Kyuola Bhanjyang(3500m) – Thadepati Bhanjyang(3510m)

2007-05-08T08:37:00.000+03:00

Mägedes on see hea asi, et niipea kui päike on ära loojunud (ja see juhtub ikka tavaliselt suht vara – kuskil 1900 ja 2000 ajal) läeb pimedaks ning elektrit seal ju ka pole - mis sa seal pimedas ikka muud siis teed kui et keerad magama ära :)

Sel öösel me aga väga magada ei saanud :( - kõigepealt äratas meid kergest unest üles trummipõrin, mis kostus just kui ukse tagant, aga tegelikult oli lähedal oleva mäenõlva pealt. Miski kari vanasid hõikus ja lõi trummi ümber lõkke istudes – vahepeal tekkis mõte, et nüüd tulevad ja söövad meid ära :P, aga selleni nad siiski ei jõudnud – ju oli eelmisest korrast veel toitu alles ;)

Kui vanamehed vakka jäid ja iga üks oma kodo ära läks – siis hakkas miski koer haukuma. Oma pool tundi lasi ühtlaselt ja valjusti, enne kui ära lõpetas. Ja vasta hommikut hakkas vihma tugevalt sadama – vasta maja plekk-katust, mis ei olnud vooderdatud ega kedagi, kostis see veel eriti tugev olevat.

Nii juhtuski, et algselt plaanitud äratuse ajal k0515 vaatasime vaid korra aknast välja ning keerasime siis teist külge ;) ja magasime (nüüd juba palju paremini) kuni k0730’ni vapralt välja. Sõime siis hommikust ja arutasime õhtul juba jutuks olnud porter’i (kandja) palkamist – kuna Annil läksid need tõusud ikka väga raskelt ning tänase päeva üks märksõnadest oli – 1100m tõusu!

Maja perenaine pakkus kandjana välja enda venda, kes aga asus järgmises pisemas külakeses veidi kõrgemal. Nii oligi, et see pisike naisterahvas (1,5m pikk ja 50kg kerge) võttis Anni seljakoti alguses enda kanda. Nii me siis kerges seenevihmas päeva alustasimegi – naine, varbavahed jalas ning vihmavari peakohal, koos endasuuruse seljakotiga ees ja kolm valget turisti (meie) tema kannul.

Täitsa naljakas oli teda niiviisi vaadata – tagant poolt paistis nagu oleks seljakott jalad alla võtnud ning vihmavarju peakohale pannud ja ise mäkke minema hakanud :)

Vaatamata kõigele võttis ta tõuse siiski kergemini ja kiiremini ja jõudis veidi enne meid sinna külla, kus ta vend elas. Eelmisel õhtul kokkulepitud hind kaubeldi seal kohe 600NR’i pealt 800NR’i peale – kuna olla raskem märja ilmaga liikuda. Ega meil väga midagi üle jäänud – kandjat oli vaja ikka ja konkurente läheduses polnud.

Üks hea asi selle kandjaga oli veel see, et ta tegi mõnusa tempo ette, nii läks meil see raske 1100m tõusu suisa lennates. Muidugi oli ka abiks seenevihm, mis keha mõnusalt jahutas – ei olnud meil ju peale alussärgi midagi muud ülakere katmas.

Alguses panime küll vihmakeebid endale peale, aga see on ju puhas vaakumpakend – õhk ei liigu miskis suunas – ja nii pole vahet kas ta sul on seljas või ja, märg oled sa ikka, kas siis vihmast või ise enda higistamisest. Ainult kui ta seljas on siis jääb ka temperatuur sinna alla ja läheb jube palavaks. Seepärast me pärast esimest tõusu neist loobusime.

K1230 ajal jõudsime siis lõpuks 3500m peale Kyuola Bhanjyang kurule. Jõime seal asuvas majakeses tassike teed (35NR/tass) ja puhkasime jalga. Maksime kandjale tehtud töö eest ja jätsime temaga hüvasti. Veel enne lahkumist ostsime igaüks ühe shokolaadi – kes Marsi, kes Shnickersi. Kuna aga perenaisel seal polnud 500’sest rahatähest peenikest tagasi anda, siis kirjutas väikesele paberitükile üles jutu ning suunas meid Thadepati’s (Tharepati), kuhu me suundusime, asuvate sugulaste juurde, et me seal neile ära maksaks – mida me ka tegime. Mulle selline usaldus meeldib :)

Edasine teekond läks juba kergemalt – alguses veidi allamäge ja siis vaikselt taas tõustes. Vahepeal olid need tõusud täitsa karmid aga mitte enam nii pikad kui hommikul. Taevas oli jätkuvalt pilves – mis oli meile õnnistuseks.

Päris enne meie õhtust sihtkohta Thadepati küla lõi taeva selgeks ning avanesid kaunid vaated läbi rododendronite puude lähedal asuvatele lumistele mäetippudele. Vaated olid tõesti nii kaunid, et võttis suisa keeletuks. Muidugi sellel kõrgusel olid rododendronid veel täis õites kah ning nii me siis jalutasime ja nautisime vaadet.

Thadepati koosneb neljast hotellist. Valisime selle, mis asus otse kurul – st kummalegi poole maja nägi alla oru põhja – kui pilvi polnud. Alguses nägi, siis aga roomasid pilved alt orust üles ning meile taas tuppa :). Seega loodetud jumalikud vaated valgetele tippudele loojuva päikese taustal jäid meil saamata.

See-eest istusime ümber sooja metallahju ning lürpisime sooja teed. Kohalik peremees oli omamoodi tüüp – tundis end väga koduselt koos meie asjadega, käis ja näppis ja uuris, et mis miski asi on ning püüdis meiega igati seltskondlik olla. Mida enam ta enda juures kangemat kraami sisse kallas seda jutukamaks muutus :). Kuna siin majas oli veidi valgust ja elektrit (aku pealt), siis võtsime endale vabaduse veidi kauem üleval passida kui päev varem ja lugesime korda mööda LP’d, sest see oli ainuke raamat, mille raatsisime kaasa vedada.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~10-11km; 9h
Kõrguste vahe: 1,1km tõusmist

Trek 2p: Chisapani(2215m) – 1770m – Chipling(2170m) – 2400m – Golphu Bhanjyang(2130m) – 2400m

2007-05-07T10:39:00.000+03:00

---
K0630 – äratus
K0645 – päikesetõusu vaatamine
K0700 – sööma ja teele
---
Selline oli meie õhtul paika pandud hommikuplaan, mis tugines kohalike meeste jutule selle kohta, millal päike tõuseb. Tegelikkuses tõusis päike aga hoopis TUND AEGA VAREM! Niipalju siis kohalike ajatajust ;)

Õnneks Martin ärkas kogemata varem üles ja avastas seda – nii et päikesetõusust me ilma ei jäänud, kuigi kaunis pilves oli kogu see värk. Öine/õhtune tuula ja torm olid vaibunud nii kuskil pärast südaööd.

Hommik oli matkajale hea – pilves ja mõnusa temperatuuriga, mitte selline lagi pähe päike ja küpsetav temperatuur nagu eelmisel päeval.

Alguses pöörasime ekslikult valele teele küla lõpus, aga õnneks avastasime oma viga varakult ning trampisime see laskutud maa ülesmäge kenasti taas tagasi. Edaspidi püüdsime kompassi järgi otse põhja suunas hoida, sest kaardi järgi otse põhja me tee minema pidigi.

Nii oligi, et ühe kurvi kohapeal, kus suur tee tagasipöörde tegi ja väike jalgrada otse läks suundusime väikesele rajale, kuigi hiljem saime aru, et ka suur tee oleks samasse kohta välja jõudnud. Väiksem tee aga polnud kah teps mitte kehvem, sest paistis, et seda kasutasid kohalikud vaat et isegi enam – oli teine nö shortcut :D

Päeva esimene pool oli siis kõva laskumine (terve eelmise päeva higi, vaev ja pisarad tundusid justkui maha visatud olevat) ning jõudsime ühel hetkel 1770m peal asuvasse küll nimega Pati Bhanjyang.

Edasi läks alguses sujuv ja vaikne tõus, mida mööda oli väga mõnus kõndida – ei võtnud hinge kinni ega midagi. Aegajalt tulid meile lapsed vastu – kooli asjad kaasas, ju nad läksid kooli. Alguses arvasime, et nad tulevad koolist, aga siis jõudsime selgusele, et koolid on enamasti ikkagi madalamal ning laskuv laps tähendas kooli minemist, üles poole liikuv laps kolliust tulemist ;)

Üks punt poisse läks mu kaamera peale nii pöördesse, et jooksid suisa tormi. Aga üldiselt on lapsed Nepaal'is viisakamad ja võib suisa öelda, et tagasihoidlikumad kui India omad. Hõiguvad küll kogu aeg – Namaste! Pen! Pen! – aga see ei tähenda mõne inimese nime vaid ikka seda, et ehk on sul neile pastakas anda või siis vahest kasutatakse Pen asemel ka Chocolate. Enamasti aga nad rahulduvad esimese eitava vastusega ning liiguvad oma rada edasi.

Niiviisi vaiksel ja lastega suheldes me jõudsimegi varsti ühe stupaga külani, kus väikese pausi tegime, sest edasi tundus taas karmiks ronimiseks minevat. Ülesronimisel läbisime mitmeid väiksemaid ja ühe suurema küla (Chipling 2170m) ning jõudsime lõpuks, pärast väga järsku tõusu – mis kulges mööda vanasid ja katkiseid kiviastmeid - 2400m peale.

Üks asi, mis mägedes kindel on, et igale tõusule järgneb laskumine. Ja teine asi mis ka kindel on – kui sa näed tõusu lõppu, siis see tegelikult ikka ei pruugi tõusu lõpp olla ;) Aga meil oli seal 2400m peal seekord küll tõusu lõpp ja tuli ka laskumine. Laskumine oli meeldivalt sujuv ja laia teega – suisa magistraal.

Enne küla Golphu Bhanjyang (2130m) oli tee keskel suisa kividest joon tehtud – nagu meil on sõidu suuna eraldus joon. Hiljem muidugi mõtlesime välja, et kuna maapind oli seal kaunis sile ning alla mäge ning vihmaga kindlasti väga libe ja mudane, siis eks nad kasutavad sellistel hetkedel just neid kive – et mööda neid siis kõndida.

Kuna see küla tuli kuidagi liiga kiirelt ja ootamatult meieni, siis arvasime, et see ei saa veel see õige olla ning põrutasime edasi ikka alla poole nagu tundus, et kaardi peal on. Varsti aga üks tee servas oksi raiuv vana hõikas meile midagi ja vehkis kätega – muidugi arvasime, et ehk ta niisama tervitas. Pilk oli küll kuidagi karm ja kindel – et mitte nagu sõbralik tervitus, aga mõtlesime – ju ta ongi selline asine tegelane mitte miski pulli ja nalja mees.

Jõudnuna väikese ojani, kohtasime seal uut vanameest. Selle käest siis kindluse mõttes otsustasime uurida, kas ikka seda teed mööda saab Kutumsang'i, mis oli meil sihiks. Ja sealt saimegi teada, et oleme täitsa valet teed mööda vahepeal kapanud (ja alla mäge! – st nüüd peab taas üles ronima, õnneks ei olnud tõus järsk - alguses).

Aga siis võttis maapind järsu pöörde ja seda ülesse! Päike oli vahepeal välja tulnud ning paistis lagipähe. Tõusta tuli mööda miskit veepoolt uuristatud käikupidi, kus õhk seisis suisa paigal. Vesi hakkas lõppema ning küla ei paistnud ikka veel. Olime päeval juba raskeid tõuse võtnud ning energiavarud juba lõpukorral.

Viimaks jõudsime ühele väikesele alpiaasale, kus paiknes miski ühekordne majake – nagu neid seal kõik mäenõlvad täis on. Õnneks oli selle maja seina peal kirjas, et tegu on miski öömajaga.

Uurisime kohe palju öömaja maksab ning tellisime süüa. Otsustasime alguses, et einestame seal ning siis vaatame, kas jätkame päeva või loeme selle lõppenuks. Kaarti põhjalikumalt uurides saime aru, et see küla mida me otsisime, oligi see küla kust me olime just läbi tulnud ning kuidagi ei tahtnud enam alla tagasi minna, et hommikul taas sama tõusu uuesti võtta. Ülesse ronida samas nagu kah ei raatsinud – päeva eesmärk oli ju täidetud ja isegi ületatud.

Pealegi tundus see üksik majake seal mäe nõlval nii mõnus ja vaikne ja armas – et otsustasimegi sinna ööbima jääda ning kaunist vaadet koos päikeseloojanguga nautida. Pealegi tegi perenaine, kes majas üksi koos kahe kanaga elas, väga head süüa.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~8-9km; 8h

Trek 1p: Kathmandu(1337m) – Sundarijal(1460m) – 2420m – Chisapani(2215m)

2007-05-06T08:39:00.000+03:00

Äratus oli taas varasem kui eelmistel päevadel – k0640. Lugesime LP’st ja internetist, et esimese päeva teekond, mis peaks lõppema Chisapani’s kestab keskmiselt 6h, seega ei tohtinud liiga kaua venitada.

Pärast hommikusööki k0700, mis täna ei tundunudki nii väga hea kui varasematel hommikutel, põrutasime kohe taksoga 600Nri eest Sundarijal'i, kust pidi rada pihta hakkama. Algas see kohe treppe mööda tõusuga suure veetoru kõrval. See toru pidavat suurt osa, kui mitte tervet Kathmandu'd, veega varustama. Ja selle pärast ongi seal üleval, kust see vesi tuleb moodustatud Shivapur'i rahvuspark, et kaitsta veevarusid.

Valgele on sissepääs sinna rahvusparki 250NR/näkku ja sissepääsu juures on kirjas karmid reeglid, mis keelavad telkimise, lõkketegemise ja üldse ööseks rahvusparki jäämise – seega õhtuks peame teisele poole välja jõudma.

Alguses olid seal ikka väga karmid tõusud – kivitrepid, mille sammu kõrgus oli ikka pingutamisväärna ja nii võttis see meid kiiresti läbi. Pärast esimesi külakesi oli üks joogiputkaga kohake, mida ma alguses ekslikult kuruks pidasin, kui hiljem selgus, et asi oli kurust ikka veel väga kaugel (ja seda nii kõrguse kui ka kauguse poolest).

Igatahes pidasime seal kinni ja võtsime Anniga kahepeal ühe San Miguel'i (siin on muide õlled kenasti 0,66liitristes pudelites, et palava ilmaga on kohe mõnus rüübata teist).

Edasi läks tõus sama raskelt, ainult et nüüd oli rada juba ilma treppideta. Meile jõudsid järgi üks punt kohalikke inimesi (vanemapoolsed) ja nii läks asi veidi lõbusamalt – aegajalt rääkis kumbki rahvus omas keeles miskit juttu ja naeratas saateks kaasa – kõigil oli kohe parem ja mugavam tunne :D

Eks nad veidi olid meie pärast mures ka – giide ju meil polnud, seljakotid olid suured ja rasked ning me nägime täitsa läbi välja kah. Aga pidasime nendega enam vähem sama sammu, seega väga pettumust me neile ei valmistanud – õhtul Chisapani külas tegime koos nendega isegi paar pilti (nende kaameraga).

Lõpuks k1400 ajal jõudsime selle teelõigu kõige kõrgemasse punkti – kurule nimega Borlang Bhanjyang (2420m) – Anni ja Martini jaoks oli see esimene kuruületus üldse, sest nad polnud varem mägimatkadel käinud.

Pärast kuru läks juba kiirelt – ala mäge veidi, ja k1500 ajal olime juba Chisapan’is (2215m), kus saime 100NR’i eest toa kolmele ning sooja vee kah veel!

Isegi toit oli seal täitsa hea, kuigi kartsime, et mägedes süüakse pigem üksluisemat toitu, aga ei midagi, täitsa lai valik oli. Proovisime siis ära ka kohalikud Mo:Mo’d (mis on põhimõtteliselt pelmeenid). Meie proovisime aga kartulitäidisega momosid ja jäime tulemusega ning maitseelamusega väga rahule.

Lisaks õnnestus meil õhtusöögi kõrvale ka näha kaunist valgetipuliste mägede vaadet silmapiiril – hiljem kaardi pealt uurides, oletasime, et tegu võib olla Langtang'i piirkonna 6000-7000m mägedega.

Niipea kui päikeseloojang oli toimunud, hakkasid pilved mööda mäenõlvasid just kui suured näljased lambad üles roomama ja vasta ööd kiskus suisa äikesetormiks ära: pilved ronisid läbi hõredate aknaraamide meile tuppa ning tuul puhus kardinad purjedeks.

Päeva teekond (meie enda arvutuste järgi): ~8-9km; 6h
Kõrguste vahe: 1,0km tõusmist

Kathmandu – Swayambhunath – Patan – Kathmandu

2007-05-05T08:25:00.000+03:00

Ärkasime eilsest veel tunnikese varem, kuna tahtsime Kathmandu lodenurgas asuva Swayambhunath templi ja stupa juurde jalutada ning pärast seda ehk Patan'i sõita.

Hommikusöögi järel vahetasime taas tube ;) – kuna eelmine kord vahetatud toad said kogemata täpselt köögi peale, ning kujutage ette olukorda, kus toas on nii palav, et pead akent kogu aeg lahti hoidma ning seal samas akna all küpsetatakse pidevalt miskit süüa teha!

Jalutuskäik väikese mäe otsa Swayambhunath templisse oli raske kuid vaevaline ;). Eriti see viimane jupp kus tuli mööda treppe üles marssida. Arvan et nende tõusunurk võis kuskil 45-50kraadi olla. Ja päris enne tippu jõudmist tuli miski vana teele ette ning nõudis, et ma nüüd pileti ostaks – pergele! :P

Kavalpead ikka küll – inimene kes on nii vaevaliselt üles roninud on nõus kordades enam maksma kui neid treppe alt vaatav inimene. Muide aga ka selles kohas oli olemas nö. tasuta sissepääs –pärast kuskilt poolt treppi suundus miski hetk üks trepp paremale – ning seal ei kontrollinud üleval keegi midagi.

Tempel ja stupa ise oli kaunis ja kena ning valge nagu nad ikka on. Kuna hetkel oli miski püha või asi, siis oli koge see territoorium kohalikke täis, kes seal siis pühasid rituaale läbi viisid – oligi hea vaadata kuidas asi tegelikult käib.

Kuna see koht on otse Kathmandu kõrval siis selge ilma korral avaneb seal kaunis vaade üle terve linna ja oru, aga aasia suurlinnale omaselt matab ka Kathmandu'd paras sudu – ja kogu pilt on kui läbi vati vaadatud.

Takso Swayambhunath lähedalt kõrvaltänavalt Patan'i maksis meile 250NR'i – aga see oli ka see summa mida vana meilt küsis, ei taiband kohe mitte kauplema hakata, arvan, et oleksime näiteks 170NR'i peale saanud küll.

Patan on tegelikkuses Kathmandu'ga juba täiesti kokku kasvanud ja moodustab vaid eeslinna ilme, aga tema keskväljak, mis on vist ka UNESCO kaitse all on tõesti kaunis – üks kaunis ja vanaaegne hoone järgneb teisele. Püüdsime seda ka pildile kõike saada, aga see ei õnnestunud üldse mitte nii hästi.

Ühe kohapeal istudes ja kaarti ning raamatut uurides sain tuvi sitaga otse lagipähe! Alguses ei saanud veel aru, et mis värk on ja arvasin, et ehk mõni kohalik põnn viskas mind millegagi – aga ei, ehtne tuvi sitt! Õnneks meil oli vett kaasas ning sain pea kergesti ning kiiresti puhtaks pesta. Salamahti mõtlesime, et noh nüüd peaks küll õnne tulema varsti :D

Otsustasime, et kuna päev oli just seniiti jõudnud, siis võis aja maha võtta ning kuskil katuserestorani varju all üks eine võtta ning õlutit peale rüübata.

Samal ajal kiskus aga taevas kahtlaselt tumedaks ning eemal oli juba müristamist kuulda.

Tund aega hiljem:
Jookseme kiiruga ja otsime kohta kuhu vihmavarju saada – oleme juba Kathmandu's tagasi Durbar Square’l. Õnneks on seal terve trobikond suuri pühasid hooneid, mis on kui kõrgete treppide otsas ning mille räästas ulatub kaugele eemale – ühe sellise varju poeme meiegi, koos terve hulga kohalikega – paistab, et pähe situtud linnusitt hakkab juba ära tasuma – läbimärjaks me seekord ei saanudki.

Vaated on kaunid ja teen kõvasti vihmasajustest Kathmandu tänavatest pilte. Ennem väga vilkalt ringi sebinud rahvamassid on kui vits vette kadunud ning tühjade tänavate peal vedelevad maas mõned müügis olnud tomatid ning kurgid, mida müüja esimese suurema vihmahoo järel kokku korjama tõttab – aga olukord on tema jaoks lootusetu. Võiks suisa öelda et tegu on juba tomatisupiga.

Esimesele suurele paduvihmale järgnes pärast väikest pausi veel üks korralik sats – ja need kes ei maldanud kaua varjus passida, saivad taas märjaks. Meie hoidsime end targu varju ja vaatasime kogu seda pulli kui teatrit pealt – aega ju oli meil maa ja ilm.

Hotelli jõudnuna pidasime väikese plaani maha, mida ja kuidas ja kui palju homme algavale trekile veel kaasa võtta. Arvestasime ka seda palju peame dollareid kohalikeks ruupideks ümber konventeerima, et mägedes puudu ei tuleks.

Kompass oli mul juba Eestis soetatud, kaardi ostsime siit poest ning kerge einepaluke (müslipulgakesed) olid kah kaasa varutud (osaliselt Eestis ja osaliselt kohapealsetest poodidest). Ainus mida hiljem trekil taga igatsesin, aga mida meil ei olnud oli altimeeter/kõrgusemõõtja.

Kathmandu

2007-05-04T19:19:00.000+03:00

Ärkasime vara – k0800 ajal, et vaadata, kas hommikusel ja õhtusel Kathmandu'l on ka vahet – niipalju oli, et hommikune tundus kuidagi rohkem sudusse mattunud olema.

Sõime all hotelli restoranis hommikust ja vahetasime tube ;) – meie toa madratsid olid kuidagi imelikult keskelt kõrgemad ja tugevamad kui kogu ülejäänud madrats – noh umbes nagu magaks telgis ja puusa all on kühm. Külili üldse magada ei saanud.

Martin aga vahetas sellepärast tuba, et meie belglasest reisikaaslane lahkus oma sõprade juurde ja Martin pidi ühesesse tuppa minema. Tegelt sai ta taas kahese toa – noh hotellis lihtsalt ei olnud üheseid väga võtta ja nii me siis kiitsimegi teda, et näe LP’s (Lonely Planet) on kirjas – parim diil on siis kui saad kahese toa ühese hinnaga ;)

Ühtlasi rääkisime retseptsiooni meestele ka meie lennupileti murest – ning nad lubasid asja uurida, saime kohe teada, et soovitud 26.mai kuupäeval vabu kohti ei olevat üldse, kui siis varem või hiljem. Tegu on siiski nädalavahetusega! (Hiljem õhta selgus, et ei õnnestunud neil meie jaoks midagi välja otsida).

Kondasime siis alguses kohe lennufirmade kontoreid otsima. Õnneks LP’s olid mitmed need kenasti ära märgitud – hakkasime siis lähimast pihta. Esimese juures me ei saanud miski pärast sisse aga õnneks leidsime seal samas kõrval miski reisibüroo või asja, kuhu siis oma sammud seadsime ning seal õnnestus teada saada, et lähim võimalik kuupäev on 24.mai, mil miskeid pileteid üldse saada on. Sest nii reedene päev 25.mai kui laupäevane päev 26.mai on täiesti välja müüdud igal pool.

See teave võttis küll meie reisiplaanist nö. paar päeva maha, aga mis seal siis ikka – tähtis on siiski enne kodulendu Delhi’sse kindlasti jõuda. Meile bronniti siis ära piletid Air Sahara lennukile 24.mail à 140$ - see on peaaegu pool sellest hinnast mis me maksime TLN-HLS-DLH lennu eest, aga no mis seal siis ikka, ongi ju meil kulud liiga väikesed ;)

LP soovitab Nepaalis lennupileteid bronnides ühte asja: reconfirm, reconfirm, reconfirm!!! Nii ka läks: alguses vaadati üle süsteemi arvutist, et jah piletid on olemas (vahest isegi, et bronnis sealt kuidagi midagi meile – igatahes meie nimesid ta sinna sisse toksis küll), siis helistas kuhugi ja täpsustas selle üle ning ütles et piletite kirjutamiseks läeb miski pool tundi nüüd aga.

Pärast seda aga teavitas, et jah piletid on küll nüüd olemas, aga sinna peale on vaja ka miskit templit reconfirmi jaoks ja et selle tarvis läeb ikka mitu tundi nüüd veel aega. Eks me siis võtsime kätte ja kondasime veidi mööda linna ringi, et kokkulepitud ajaks k1600 sinna tagasi minna.

Targu vaatasime ukse pealt, et kaua see koht üldse lahti on – mälu järgi kirjutades, vist kuskil k1700’ni.

Tegime siis linnapeal kenakese jalutuskäigu ja jõudsime stupasid ning pühakodasid vaadates lõpuks Durbar Square’le välja, kus ühes katuserestoranis eine võtsime. Senistest söögikohtadest tundus see kõige kallim olevat – aga vaade oli kah see-eest täitsa kena.

PS. Durbar Square on selline koht, kus igas sissepääsu tänavas on piletiputka ning iga valge käest küsitakse (oli vist 200NR), kui ta sinna sisse tahab saada. Sellest pääsemiseks on kaks varianti: a) sa ei tee neist välja ja jalutad kiirel sammul edasi (töötab siis kui nad seal putkas sees istuvad – a’la vihmasaju ajal või nii); b) sisened väljakule mõnda kitsast kõrvaltänavat mööda (üks selline asub Durbar Square edela nurgas – tänava laius on max 1-1,5m).

Hemingway sõnad: igas maailma sadamas võib kohata eestlast, peab ka kuival maal paika ;) nimelt mööda Thamel'i tänavaid ringi konnates kuulsime me ühtesid eestlasi arutamas just, kus kohast pesu osta (PS. Silmas peeti kindlasti sooja matkapesu :)

Õhtul suundusime siis tagasi turismibüroosse (asus kuningapalee lähedal muideks :) ja andsime targu neile veel lisa 20min aega, st jõudsime kohale mitte punkt k1600 – nagu kokku leppisime vaid k1620. Ja arvake ära mis – õige!, mitte miskeid pileteid ei olnud veel meie tarvis ära tembeldatud.

Kui tõele au anda, siis sel hetkel mil me nende uksest uuesti sisse astusime oli kogu kontori peale vaid 1 inimene (varasema 4 asemel). Õnneks ilmus ikka meiega tegelenud tädi kah peatselt välja ja seletas midagi veel 10’st minutist. Kuna kiiret meil kuskile polnud, siis võtsime istet sest suhteliselt hästi konditsioneeritud ruumis ja puhaskime päevasest käimisest jalgu ning ootasime kohtuotsust ;)

Kuskil veerand tunni möödudes me piletid lõpuks ka tulid :D – templid peal ja puha. Huvitav oli vaid see, et kui lennukuupäevaks oli meil kõigil õige 24.mai kirjutatud, siis piletite väljastamise kuupäev oli kõigil kolmel erinev. Annil oli 04.mai, mul 04.april ja Martinil veel miski kolmas :P. See mitme kalendriga elamine on ikka keeruline küll – Nepaalis on ju praegu aasta 2064 :D ning kuu nimed ning algused ei kattu teps mitte lääne kultuuride omadega.

Muide meenus praegu veel ka tõsiasi, et terve selle pika protseduuri tarvis, mis nende piletite tegemine endas kätkes küsiti me passid nende kätte, seega me olime päev otsa linnapeal ilma mingigi isikut tõendava dokumendita :O

Õhtul sõime veel mõnusa eine hotelli restoranis, ning käisin siva veel korra interneeduses – pidin nüüd tagasisõidu rongi piletid http://www.irctc.co.in/ lehel ära canceldama, aga see läks lõpuks sootuks meelest.

Map of Kathmandu

2007-05-04T12:01:00.000+03:00

Photo @ unknown

Täissuuruses kaart

Kathmandu linna kaart. Märgitu must joon ei ole meie liikumist märgistav rada, kuigi me külastasime ka neid tänavaid - seal ongi kõige rohkem näha ja teha. Kohe üle laiema jõe lõunasse jääb linn Patan. Peaaegu kohe üle kitsama jõe läände jääb Swayambhunath tempel ja stupa. Ülemine tumeroheline ala on kuninga palee. Kuninga paleest vasakule jääb turistide meelisala - Thamel. Alt jõe äärest üles Thamelisse on vahemaa kuskil 2-3km.

Gorakhpur – Sunauli (piir) – Kathmandu

2007-05-03T08:17:00.000+03:00

K0210 ärkasime üles rongi järjekordse peatuse peale – jalutasin rahulikult välja, kuna paistis pikem peatus olema, aga kuna jaama märki ei näinud siis läksin sisse tagasi, seal juba üks hindu sahmis oma asjadega – ta pidi samas peatuses maha minema, kus meiegi – selgus, et olemegi kohal Gorakhpur'is.

Korjasime siis siva oma kodinad kokku ning panime ajama. Belglane ja siis see kohalik vanamees koos meiega. Suundusime jaama ette kus hakkasime kõik koos masinat kauplema. Lõpuks õnnestus 200Rs inimese kohta üks jeep leida, kus peale meie nelja valge ja meie hindust vanamehe olid veel üks mees ja naine enda lapsega ning juhi kõrval ees istus kolm nepaali noormeest nagu silgud karbis.

Tagaistmele – tagumisest luugist sisse, kus meie olime üritas miski vana veel trügida – ei mahtunud, aga see ei heidutanud teda, istus lahtise ukse peale ning jäi seal esimese paari kilomeetriga magama. Nii ta seal siis kõikus, kord ikka sisse kord ikka väljapoole. Püüdsime teda silma pidada, juhul kui kipub täitsa välja kukkuma.

Kokku oli nii meid seal kõik kokku 13 inimest :). Sõit kestus kuskil 2h ning selle aja jooksul läbisime miskine 100km.

Väga huvitav oli see, et masin, mis oleks võinud vabalt meid päris piirini viia, peatus kuskil 1,5km enne piiri, et kohalikud riksha vennad saaks ikka ka oma leiva (loe: ruupid) kätte. Sõitsime nendega siis esmalt immigratsiooni putka juurde, mis kujutas endast ühe suvalise maja esimest korrust, kus immigratsiooni vanad laudade peal just sügavat und magasid. Ajasime nad siis üles ning samade laudade peal kirjutasime riigist lahkumise paberitele alla. Alguses andsivad nad unise peaga meile hoopis riiki sisenemise paberid :P.

Edasi viskasid riksha vennad meid läbi suure värava – Nepaal'i ning India piir, ning teiselpool seda oli kohe majake (palju kenam kui India poolne vastava asutuse putka) kus 30$ eest näkku saime igaüks enda passi Nepaal'i 60 päeva viisa.

Terve see aeg need samad kaks riksha venda passisivad meie suurte seljakottidega enda rikshade peal ukse juures ning siis sõitsid veel miski 50-100m, et meid kuskile bussifirma office'sse viia. Hiljem muidugi küsisid topelt hinda, kuna esmalt kokku lepitud hind olla vaid riigipiirini kehtinud. Meil aga olid India ruupid viimse mündini otsa saanud – seega laenasime paarkümmend Rs’i Brahami käest (hiljem maksime NR=nepaali ruupi'des tagasi).

Seega piiri peal miskit kontrolli polnud – vea sealt üle mida aga süda ihkab!

Muide see, et me sinna bussifirma officisse läksime oli kõik tänu sellele, et nii kui me suurtest väravatest läbi sõitsime, registreeris meid üks noormees ära ja hakkas kohe enda pakutavat bussi meile pähe määrima.

Algselt plaanisime esmalt sõita piiri lähedal olnud kohta nimega Lumbini, kus olla Buddha sünnikoht ja pärast seda veel paariks päevaks ka Chitwan rahvusparki minna – kuna me olime aga juba pikalt rongis vedelenud ja suht tüdinud, siis jätsime need kohad vahelt ära ja suundusime otse Kathmandusse.

Piirilt Kathmandu'sse sõit maksis meile 490NR (nepaali ruupi, 1Rs=1,5 või 1,6NR) inimese kohta + lisaraha 100NR 3 suure koti katusele panemise eest. Kokku pidi sõit kuskil 8h võtma (nii ta kokkuvõttes oligi lõpuks). Ühtlasi äris see sama bussi vend meile kohe ka Kathmandu's hotelli pähe (480NR/kahene tuba), mis oli nagu hiljem selgus nii hinna, asukoha kui ka puhtuse poolest täitsa tibens-tobens valik – hotell Kathmandu View.

Hiljem selgus, et sealt esimese öö bronni kinnimaksmisel maksime täpselt 480NR, aga kohapeal (hotellis) lisandus sellele veel 13% coverment tax.

Piiri peal oli kenasti ka kohe rahavahetusputka olemas, kus saime ühe dollari eest 60NR’i (hiljem Kathmandu's meie hotellis oli vahetuskurss kogu aeg meil 65NR’i dollari eest). Ning nii õnnestus meil kõik vajalikud asjad kohe ka kohalikus rahas kinni maksta. Ülejäänud mõnekümne kohaliku ruupi eest soetasime veidi vett ja paar pisikest banaani. Muide kohalikud banaanid on siis väikesed junnid ja need konkreetsed ei maitsenud ka mitte üldse eriti hästi. Seega Eestis müüdavad on nende kõrval kohe kaunid ja ilusad ja head – Euroopa värk ikkagi!

Hommik oli suht normaalne – mitte liiga palav ega kedagi ja alguses ei tundunud see 8h bussisõit üldse eriline piin – hiljem see arvamus muutus :P Bussid India's ja Nepaal'is on väga kitsaste istme vahedega ning väga kitsaste istmetega üldse. Nii ongi, et isegi minusugune, mitte just väga pikk inimene, peab muret tundma kuidas oma jalgu sättida, et need ikka ära mahuks.

Õnneks korraldatakse selliste pikamaa sõitude puhul alati mitmeid lühemaid ja üks kaks pikemat puhkepausi, kus siis saab jalgu ja selgu sirutada ning midagi ka hamba alla pista. Viimasest pidime me muidugi loobuma, kuna piiri peal vahetatud raha maksime seal kohe bussi piletite ning hotelli makseks ära ;)

K1545 (Nepaali aeg, mis on India ajast 15min ees, et oleks selgelt aru saada – need on kaks täiesti erinevat riiki!!!) jõudsime lõpuks bussi lõpp-peatusesse Kathmandu'sse. Juba linna piiri peal tulid mitmete hotellide värbajad bussi, et valgetele hotelli kohti pähe määrida. Ka meie ette makstud hotelli värbaja oli bussis ja otsis meid kenasti kohe üles, et siis lõpp-peatuses siva taksode peale panna ning hotelli ära visata – seega meie heausklikult piiri peal makstud raha ei olnudki tuulde loobitud :D

Nagu varem juba öeldud, hotell oli täitsa OK ja asus kohe Thamel'i (Kathmandu kõige popim linnaosa turistide jaoks) ülemises servas – kuskil paar minutit jalutamist.

Pesime end ja sõime kõhud korralikult täis. Kõrvale võtsime kohalikku Everest nimelist õlut – mis maitses hea. Edasi suundusime siis juba linna peale laiama ;). Tutvusime Thamel'i tänavatega – matkama tulnud inimene saab enda täisvarustuse siin hea raha eest kenasti kokku osta – KÕIK ON OLEMAS! Ja seda nii lihtsale trekkijale kui ka kõrgmägedesse minejale. Päikeseprillidest saabasteni ning soojast pesust suletäidisega jopedeni, seljakottidest ning muust lisavarustusest rääkimata.

Lürpisime veidi teed Tom&Jerry nimelises baaris ning suundusime siis kodustele esimest reisikirja kirjutama – Nepaal'is ju Eesti (aga paistis, et teiste riikide esindajate) mobiilid ei tööta – roamingut pole (2007 aastal igatahes veel polnud). Ning kui ka on siis levi on vaid suuremates linnades, aeg ajalt. Valitsus kasutavat praktikat, et rahutuste eel lülitab levi välja, et rahutuste orkunnijatel oleks raskem oma sõnumit levitada rahva seas.

Lisaks üritasime netist ka Kathmandu-Delhi lennupiletite kohta infi uurida, aga sealt midagi asjalikku ei leidnud. Peab kohapealsetesse esindustesse või siis turismifirmadesse külla minema. Tagasisõitu rongiga enam teha ei taha – kui taas nii pikalt hilineb, siis jääme küll enda kodulennukist maha!

Delhi-Gorakhpur

2007-05-02T08:16:00.000+03:00

K0105 ja isegi veidi varem olime viisakate eestlastena õigel platvormil kenasit ootevalmis, aga mida ei olnud oli rong! Kuskil 20min hiljem ta siiski ilmus kurvi tagant välja ning k0200 ajal panime (Old) Delhi raudteejaamast vilede huilates ning rataste suitsedes ajama (PS. viimane lause jupp oli puhas kirjanduslik liialdus, kuna tegelikult alustavad India rongijuhid sõitu alati väga rahulikult ja sujuvalt – vahest on suisa raske arugi saada, kas nüüd juba liigutakse või veel mitte).

Interneti kaudu http://www.irctc.co.in/ lehelt ostetud e-ticket’id töötasid täitsa kenasti, ei pidanud neid enam kuskil confirmima ega kedagi. Enne rongi saabumist platvormi infotahvlile üles pandud reisijate nimekiri (SL, sleeper, class omadele on need alati India's väljas) kinnitas meie kohti sellel rongil. Rongis näitasin aga väljatrükitud paberi ette ning enda, kui kontaktisiku, passi samuti ning oligi korras.

Uni oli rongis magus. AC sleeper calss oli ikka pikema sõidu jaoks mussooni eelsel ajal täitsa õige valik – küll kolm korda kallim kui tavaline SL class, aga palavusega probleeme polnud.

K1200 ajasime kargud alla ning siis selgus, et me oleme alles poolel teel – st. Lucknow nimelises linnas, kus tehti ühtlasi pikem peatus. Algse graafiku kohaselt oleksime pidanud selleks hetkeks juba Gorakhpur'i jõudnud olema, mis oli meie sihtjaam, aga see on ju India!

Vagunist välja jalutama minnes sain ukse peal kui labidaga pähe – nii palav ja seisev õhk oli väljas et hingata nagu polnud midagi.

Hiljem tellisime endile indiapärast toitu - thali (sõjaväe või vangla tüüpi toiduplaatide pealt, kus on iga asja jaoks süvend), mis maksis 30Rs’i portsu kohta ning maitses täitsa hea – isegi kõhtu ei löönud korrast ära kuigi sõime seda sama moodi nagu teised paljaste (eelnevalt siiski kenasti pestud) näppudega.

Meiega samas vahes oli üks noor Belgia kutt Braham (vist oli selline nimi tal), kes olla India's viibinud juba alates eelmise aasta novembrist. Tegi siin senini erinevate abiprogrammide raames vabatahtliku tööd ning nüüd liigub samuti nagu meiegi Nepaal'i – tema läeb aga sinna sõpradele külla. Olla teised läbi jooga huvi ja praktiseerimise leidnud. Seega saame kopereeruda, et Gorakhpur'ist piirile saada ja sealt ehk juba siis edasi Kathmandusse.

K2015 – oleme omadega graafikust lootusetult maas, algse 14h asemel oleme juba 18h sõitnud ja Gorakhpur ei paista ikka veel – ennustatakse et miski 3-4h läeb veel aega.

PS. Tegelikult kulus aga hoopis 6h veel, ning kokku viibisime rongis 24h ja algsest lõpptähtajast jõudsime sihtjaama 14h hiljem kohale :) – tagasi peab mõne turvalisema/graafikus oleva süsteemi muretsema ning tagasisõidu rongipiletid tuleb cancel’dada.

Delhi

2007-05-01T10:42:00.000+03:00

Ärkasime k0900 ajal, et jõuaks veel toa hinna sees olnud hommikusöögile. Täitsa OK kohv ja toast ja jem ja mahl ja omlett tomatiga oli. Jäime täitsa rahule.

Tagasi tuppa jõudnuna, lasime temperatuuri madalamaks ja tukastasime kuskil pool tundi. Uni oli jahedamas toas ikka palju parem :D. Siis pakkisime oma kotid ja regasime välja. Maksime täpselt kokkulepitud rahad; 1850Rs kolmese toa eest ja 700Rs lennujaamast sõitu teinud takso eest.

Ahjaa.. dollar on vahepeal alla käinud – kui eelmise aasta lõpus sai veel 44Rs'i dollari eest, siis praegu on kurss vaid max 41Rs’i.

Panime suured seljakotid alla pakihoidu ja tegime linna peal väikese tiiru – kuna Delhi kaarti ei olnud meil ja hotellist polnud neil kah seda anda, siis põrutasime alguses valesse suunda :P ja nii ei õnnestunud meil kuulsale Main Bazaar'ile saada. Veidi enam kui tunni pärast jõudsime läbihigistanuna hotelli tagasi – päike lagipähe paistmas. Otsustasime, et ülejäänud aja veedame enda hotelli katuserestorani varjualuses ning loeme seal rahus raamatuid.

K1900 ajal sõitsime taksoga (Old) Delhi raudteejaama – seal avastasime aga, et k2115 väljuma pidanud rong Gorakhpur'i hilineb ja tema saabumisaeg on edasi lükatud k2350’ne peale. Hiljem lükati teda veel mitmel korral edasi ja viimase tähtajana jäi kõlama k0105 (mis aga ka ei pidanud paika :).

Ega siis midagi, kui et pidime oma aga taas raamatute lugemisega sisustama, alguses ühes Snack Bar’is istudes ja hiljem teisel korrusel asuvates restroom'ides vedeledes, kus parema klassi inimestel tasuta sissepääsu luba oli rongipileti ettenäitamisel.

TLN-HLS-DLH

2007-04-30T11:17:00.000+03:00

K0900 – äratus
K0940 – takso lennujaama
K1140 – TLN-HLS. Tugeva tuule tõttu raputas tõustes ja maandudes täitsa karmilt, ajas suisa hirmu nahavahele.
K1420 – start HLS/Vantaa lennujaamast.
Lennuk: Boeing MD-11
Lennu aeg: 6h 40min
Lennu pikkus: 5228km

K0000 (India aeg, Eesti ajasta 3h 30min ees) – maandume Delhi’s pärast pooletunnist hold’is olemist.

Delhi's oli sel hetkel lovely 32kraadi sooja. Eelmisest korrast tuttav õhk tungis juba enne uste avanemist vaikselt meie kopsudesse – poleks nagu vahepeal ära olnudki.

Pakid olid meil esimeste seas väljumas ning nii saime varakult lennujaamast minema. Seekord me saabumiskuupäevi segi ei ajanud hotelli broneerimisel, seega oli meid ootav hotelli takso ilusti kenasti olemas.

Pärast kuskil pooletunnist kimamist palavas ja pimedas India öös jõudsimegi ühte kõrvaltänavasse, kus meie hotell Prince Polonia asuski.

Tuba ja terve hotell nägi täitsa kena välja – nagu ka trip.ee’s paljud olid kiitnud. Saime nagu tellisime, toa kolmele ja koos konditsioneeriga (A/C). Isegi soovitud aken oli täitsa olemas ja mitte koridori vaid õue – st miskisesse 1x2m suurusesse majade vahelisse vahemikku – ühesõnaga JOKK! ;)

AC tegi küll karmi häält, kuigi oli väga moodne, aga tegi see-eest meil toa mõnusalt jahedaks. Tõele au andes ei julenud alguses teda väga jahedat õhku puhuma panna, kuna eelmisest reisist oli sellise asjaga halvad kogemused – haigestusin AC rongivagunis. Ja nii oligi, et tegelikult magada oli ikkagi lõpuks veidi palav ja uni oli veidi rabe.